3. peatükk | Chapter 3

*In English after the photos 
There are text also between the photos

3. peatükk
II päev
Sete Cidades

*Fotode vahel on ka teksti

Järjekordselt imeilus hommik. Kolm kaeluspapakoid kihutas hüüatades üle õue. Tänane plaan oli ära näha Sete Cidades'e kraatrid saare ühes servas. Sinna sõit oli mägine ja tee kruttis ja keerutas, nii et see üsna lühike maa, mõnikümmend km võttis tund või enamgi. Mida kõrgemale sõitsime, seda udusemaks ja hallimaks läks. Päike jäi alla rannikule. Isegi oli tunne, et hakkab päriselt sadama. Aga soe oli.

Kraatrite juurde kõndides sain natukene aimu krüptomeeriatest, mis saarel valdavalt kasvavad. Millised puud! Tõesti oli selline tunne, et kohe tuleb mõni eelajalooline sisalik kusagilt. See mets oleks nagu ajas seisma jäänud, vaid dinosaurused on asendunud inimestega. Sealses metsas oleksin veetnud terve päeva.

Ka seal, selle kõige populaarsemal vaatamisväärsuse rajal oli õnn, et me polnud tipphooajal kohal, sest muidu poleks me ilmselt rajale mahtunud. Meiega koos oli ehk mõnikümmend inimest, kuid seegi osutus kaheks suuremaks varsti lahkuvaks seltskonnaks, nii et üle serva nägi ja inimvabu pilte oli võimalik teha. 

Roheline ja sinine järv olid oma parimais meie ees.

On üks lugu, mida saab jutustada mitut moodi, mina toon selle siia lühendatult, kuid selle leiab üles ka siit. 

Aga ... 

... kord elas üks imekaunis printsess Antilia, kel olid taevasinised silmad. Ta oli väga õrn, tundlik ning lahke ja ta armastas väga ümbritsevat loodust. Aga tema isa ei lubanud teda lossimüüridest välja.

Vahel, kui isa magas, põgenes ta kuninga kivimüüride vahelt, et rännata läbi Sao Migueli roheliste väljade. Ühel sellisel rännakul kohtas ta üht rohesilmset lambakarjust ning nad armusid.

Lugu jõudis ka kuninga kõrvu, kel olid tütre abiellumise osas hoopis teised plaanid ning ta keelas tütrel suhtluse karjusega. Kui nad viimast korda kohtusid, nutsid nad teineteisele kurbi pisaraid ning nendest pisaratest tekkisid kaks järve - printsessi pisaraist sai sinine, karjuse pisaraist sai roheline järv. 

*

Siis äkki tuli udu. Paks, vesihall ja raske. Udu liikus tohutu kiirusega, mattes enda alla kraatrid ja inimesed. Tagasi metsarajal oli tunne, nagu oleksime muust maailmast eraldatud ja seltskond näljaseid raptoreid jälgib meid inimpilgule läbitungimatust metsamassiivist.

Samal päeval oli antud ka saarele tormihoiatus, mõtlesime, et kas juba tuleb. Kuid alla sõites ja kohalikku Sete Citades’i linnakesse minnes oli seal jälle päike ja ilus.

Cete Sitades tähendab tõlkes Seitse Linna, see nimetus võib pärineda lausa foiniiklaste käest. Suures kraatris on seitse väiksemat kraatrit ning see arvati kunagi tähistavad kadunud Atlantist.

Lisa saab lugeda ka Wikipediast.

Ookeanivett pole ikka veel katsuda saanud. Meil oli lootust, kui peatusime looduslike basseinide ääres. See kujutas endast teravate laavakividega platood, kus olid varjulisemad sopid ja seal sai siis ujumas käia, kuid me vaid vaatlesime olukorda. Sinna olid lausa paigaldatud redelid, mida mööda alla ronida, sest vesi oli sügav. Inimesi oli seal ka üksjagu. Meie sinna ronida ei söandanud.

Äkki nägin tumedal laavakivil erkpunast krabi. Oli seal, täiesti liikumatu. Võtsin kohe hiilimispositsiooni sisse, sest teadsin, et nad on arad ja ettevaatlikud loomad. Tegin muudkui pilti ja lähenesin ning siis avastasin, et ta on mitte elus isend :D Sain oma esimese krabitüssu!

Nii et tänaseks kõik, koju ja õhtut veetma. Oli plaan kodus süüa teha. 

Kirjutamiseni järgmisel pühapäeval!

Tundmatud õitsvad puu ladvad  |  Anonymous flowers

Vaade saare rannikule  |  A view to the coast

Miradouro

Üles | Up

Alla  |  And down

Krüptomeeria metsas, kus oleks tahtnud veeta terve päeva  |

Cryptomeria forest – I would’ve wanted to be there the whole day 

Kraatrid – üks põhilistest vaatamisväärsustest Sao Miguelil  |

Craters – Sete Cidades – one of the main sightseeing in Sao Miguel 

Sinine ja roheline järv meie ees  |

Miradouro da grota do Inferno – Sete Citades  |

The blue lake and the green lake 

Krüptomeeria mets  |  Cryptomeria forest

Lapitekk  |  A patchwork

Üks kahtlane kaabel - valguskaabel?  | 

One dubious (light?) cable 

Järsku tuli udu ja mattis enda alla kraatrid ja muu  |

Suddenly there was a fog and covered all up. No humans, no craters anymore 

Metsas  |  In the forest

 

Selfie-time

Maastik maja ja lehmadega  | 

 Landscape with a house and cows

Sete Cidades'e majake | 

A house in Sete Cidades

Belladonnad  |  Belladonnas

Uudishimu  |  Curiosity

Kaks koera ja kass. Nendega oli tore lugu.
Meie pildistasime loomi, omanik filmis meid ja tegi samal ajal 
videokõne kellegagi, et näidata, kuidas me tema loomi pildistame :D
Kass oli muidugi ülitore ja sõbralik  |

Two dogs and a cat. It was a funny story – 

we took pictures and videos from the animals while the owner 
took a live video from us and talked to someone at the phone :D
The cat was so friendly and nice  

Looduslike basseinide juures,
kuhu ujuma me ei läinud ja kus läksin krabiõnge  |

Natural ocean basins where we didn’t go for a swim and
where I got my first deceit by crab

Chapter 3
A day at Sete Cidades

  

Another gorgeous morning. Three rose-ringed parakeet were flying above my head like trhee green rockets calling almost like “I’m flyiiiing!”

Today’s plan was to visit one of the most popular sightseeing in Sao Miguel – the craters of Sete Cidades. The ride was short in km-s but long in hours, because of the mountainous landscape.

The road curved and curved, up and up we went. The higher we got the more misty it became and the sun was gone. It was almost raining fog. But it was warm. We walked to the craters after we parked our car and I got a bit of a taste of the cryptomeria forest. Magnificent trees! Moisty, dim, foggy… only dinosaurs were missing. This forest looked like the time has stopped in it. I would love to be there the whole day.

Even there – the most popular hiking track we were lucky for there was not that many people. Otherwise we wouldn’t probably had enough room to walk. We actually saw an empty track for a moment and empty view. It was enjoyable. It was sunny there.

The blue and the green lake were in their best. There is this story, it is told many ways, but ... 

... long time ago in the parish of the Seven Cities lived a beautiful princess Antilia who had bright blue eyes. Delicate and kind, she had a unique passion for nature around her. Her father didn't allow her to leave from the city walls but sometimes, when the king was asleep, she she ran away from the cold walls of the kingdom to travel through the green fields of São Miguel island.

In one of these escapes, she met a humble green-eyer shepherd who guarded his flock. They fell in love.

The news reached the king who wanted to see his daughter married to a prince of a neighboring kingdom. Therefore he forbade the princess to continue the relationship with the sheperd.
The princess and the sheperd met in secret one last time and cried together for their sad fates. It was their tears that filled the valley, the blue lake reflects the color of the princess's eyes and the green color of the shepherd's eyes.

The tears of this sad separation formed two lagoons that continue together to this very day.

It is the short way telling the sad and dramatic love story. You can read more here.

And then the fog came. Out of nowhere it was suddenly there, moving fast and covering it all up. Back in the forest track we felt like we were cut of the rest of the world. I had again the sudden feelint that a punch of hungry raptors were watching us :)

Early that day the warning of the approaching storm were given, we almost thought that this is it, it is here, but it was not the storm. Not yet.

We visited also a little local town Sete Cidades and there it was all sunny.

Sete Cidades means The Island of the Seven Cities  and it is believed to be the lost island of Antillis. 

Still the ocean is unreachable. We had hope, we stopped to see some natural basins filled with ocean water, it was a popular swimming place. There was no beach as we know it, it was all on hard, slippery, and warm lava rock. There was lots of people there too so we just observed for a while.

There I saw a crab. My senses were sharp and cautious, I know they are very shy creatures and I moved slowly closer and closed, taking photos during my sneak. But it still wasn’t moving. Why? It was dead, that’s why. It was my first deceit by a crab :D

We called it in for today and drove home, we planned to make a fine dinner at home.

See you next Sunday!

2. peatükk | Chapter 2

 *In English after the photos

 

2. peatükk
Esimene väljasõit

Pärastlõunal sõitsime risti üle saare teisele poole. Sao Miguel on Assooride kõige suurem saar, on u 3 x väiksem kui Saaremaa, elanikke aga on saarel u 140 000, Saaremaal u 31 000. Igalt poolt paistab ookean ja risti üle sõitmine toimus sipsti!, ja kohal, oli võrdlemisi laugjas kulgemine. Loodus on sel saarel lihtsalt imeline! Saart kutsutakse Roheliseks saareks – Ilha Verde – ja seda õigusega.

Õhk on täis lendavaid värvulisi, tee äärtes õitsevad belladonnad ja hortensiapuhmad. Kõik lokkab. Oli oktoober, aga kõik oli lopsakalt roheline, ehk õitsvaid taimi oli vähem kui suvel või kevadel.

Valisime esimeseks miradouroks – ehk hea vaatega kohaks ookeaniäärse Calhetas’e nimelise koha. Teed on linnades ja külades nii väiksed, et kui tundub, et see on tupik, tuleb ikkagi edasi minna, sest tee tegelikult on seal. Ta kas keerab järsult vasakule või paremale või läheb koguni mäest alla, aga ta on seal. Ümberpööramiseks ruumi pole ja kui keegi vastu tuleb, võib juhtuda, et tuleb tagurdada tagasi sinna-kust-sa-tulid teele. Nii me seiklesime ja otsisime teed, sest me nägime oma sihtkohta küll, aga kuidas sinna pääseda?

„Siit raudselt edasi ei saa!“

„Jah, tundub tupik, uurime kaarti.“

„Aga ümber vaja keerata.“

„Sõidame siis edasi, seal paistab koht, kus saaks ümber keerata.

„Ohoo, aga see tee läheb ju edasi!“

Ja sõit jätkus.

Meie visadust premeeriti õnneliku kohalejõudmisega just siis kui algas kõige magusam valguse aeg õhtupoolikul – kuulus kuldne tund.
Liivakivikaljud olid kuldsed ja roostikust oli kuulda kellegi laulu. Arvasin, et see on roolind, aga luurasin, mis ma luurasin, näole ta end ei andnud.
Alla ookeani äärde viis trepp. Lõpuks ometi ookeani ääres! Katsuda seda siiski ei saanud, vähemalt mitte omatahtsi, sest hambulised laavakivid olid terava müürina meie ja vee vahel, pealegi olid nad kohati väga libedad.

Me kõik ajasime seal omi asju, kes filmis, kes pildistas, kes nautis niisama, kui äkki – mauhti! Käis ühel meist laine üle pea. See oli korralik ehmatus, sest kui sealt kaasa lähed, siis ilmselt enam tagasi ei tule. Õnneks läks kõik hästi. Ka mitte-veekindel fotoaparaat jäi ellu. Murphy seadused kehtivad ka välismaal, sest just siis, kui oli aktsioon, kõikide kaamerad vaikisid. 

Küll aga ei kuivanudki enam terve nädala jooksul ära püksid, mis ookeanist läbi olid imbunud. Neisse jäi Atlandi soola ja õhuniiskust. Koguaeg oli tunne, nagu püksid oleksid märjad. 

Ja siis, just enne tagasiteele asumist, nägin ära oma esimese kassi (ma ei arvesta siinkohal koduõue kasse). See oli tõeline Rämbu. Saba poolik, kõrvad näritud, kere esimene osa musklis, tagumine pigem lahjavõitu, nagu ilma kastita veok. Natuke aega põrnitses ta meid oma taevasinise pilguga täis uskmatust ning läks trepist alla ookeani äärde. 

Õhtul sõime kodus ära oma ananassi ---

Kuhu minna?  |   Where to?

Sao Miguelil elavad sisalikud, kes on väga sümpaatsed.
Koduaias oli väike pruunikirju, meenutas ehk natuke meie oma kivisisalikku. Kuid linnas, suure vee ääres,
kohtasin kividel peesitamas ka minivaraane.
Kuna kivi oli liiga kuum isegi neile,
siis tõstsid nad aeg-ajalt ühe jala üles, et jahutada.  

There are lots of lizards on Sao Miguel, some of them are like mini varans,
and because the rock was so hot even to them,
they rose one leg every now and then, to cool oneself a bit.  

Igas külas olid kahte tüüpi „omad joped“, need,
kes istusid kiriku ees treppidel ning need,
kes imbusid maja seest oma koduuksele, jälgides kahtlustavalt,
mida võõrad teevad. 

“Locals” – two types. Ones that sat on the stairs
(in front of a church was a good spot)
and the ones that we almost invisible at their own doorstep,
appearing suddenly inside from the house.  

Mõned vaated  |  Some views

Ka vaade  |  Also a view

See oli meie sihtkoht,
kuhu esimese korraga ei osanud sõitagi,
aga lõpuks siiski leidsime tee :D  

That place over there was our target
but we didn’t seem to find the right way
to get there :D 

Peiduline.
Tuleb meelde üks peatükk raamatust Karupoeg Puhh,
kus Ökulil rippus eesli saba kellanööriks
ukse kõrval koos sildiga:
"Palun koputata kui vastada eiole vaja."

Hiding.
It reminds me a chapter from the children's book The Pooh
where Eeyore lost its tail
and it was next to the Owls door as a doorbell rope
and there was a sign:
"Plez cnoke if an rnsr is not reqid."

Hotentoti viigimari ehk jäälill  |  Yellow Hottentot Fig

Imekaunid belladonnad, neid oli kõikjal,
ka teeääred olid roosaga palistatud  |

Beautiful belladonnas, they were all over the island

Kaljutuvid (päris ehtsad kaljutuvid!)  |  Rock pigeon! The real ones

Calhetas

Saapakalju, mille nime ma ikka veel ei tea  |

Boot rock (I still don’t know its name, Im sure it has one)

Selfie-time

Minu esimene kassipilt - kohalik Rämbu  | My first cat photo – a Rambo

Chapter 2

First Road Trip

On the afternoon we drove across the island. Sao Miguel is the biggest island of the Azores, it is approx. 3x smaller than our biggest island Saaremaa but the inhabitants are 140 000, in Saaremaa there are ca 31 000. Everywhere you look, you see the ocean. Nature is just fantastic! There is every right to name it Ilha Verde – The Green Island. 

Air is filled with little birds, belladonnas and hydrangeas are going wild, everything is so juicy and it was October. What it would be like in the summer or spring? 

We choose our first miradouro – the best place to enjoy the view – in the Calhetas platform. It wasn’t our wanted final destination but we got a bit lost, I have to admit. All the roads and streets are so small and narrow that first you think that there is no way to go but if you go, you will find the road is still there. 

“This is the end!”

“Yup, seems like a dead end to me too.”

“Let’s see the map.”

“Perhaps we need to turn around?”

“Lets drive a bit further there is a wider place to turn around.”

“Oh, but the road is going on! It is still here!” 

And we drove on. 

Our determination was rewarded with a happy arrival at the very golden hour. Sand rocks were like gold and someone sang in the bushes. Who it was, I didn’t know. We went down from the big stairs and were watching the ocean. Watching. No touching – the lava rocks – sharp as a shark teeth were stopping us. But not one of us – he went very near to the edge and then – a big wave just swam over him. Lucky for him he is a big man, other wise it would’ve been a very unfortunate indeed. 

We were doing everyone its own things – photographing, making movie, or just hang out but when the action took place – our cameras were still. Murphy’s law.
Even my little non-waterproof camera survived. But the trousers never were dry again. They always felt humid and heavy – like the Atlantic was in them. 

And then – when we were ready to go home – I saw my first cat. (I don’t include home cats) He was a local Rambo, only half a tail left, a bit eaten ears and heavy head with light body, like a truck without its load. He went down the stairs, after looking at us with his bright blue eyes.

In the evening we ate our pineapple ---