Sunday, February 16, 2020

6. peatükk | Chapter 6

*In English after the photos
** There is text between the photos

6. peatükk
Caldeiras


Iga hommik algas päikesetõusu ja kanaarilindude vaatlemisega. Vahel nad ka laulsid. Sekka laulis ka üks veidi eemalasuv kirik - Igreja do Livramento, mille kell lõi alati 3 min pärast täistundi.
Pärast fotosid on (mitte ehk kõige parema kvaliteediga) helisalvestis, kus läbi hommikuse tiheda linnusädina on seda laulu kuulda 


Tänane päevakava oli jällegi käia Furnases, et osta koha peal valmistatud käsitöökomme, külastada Caldeirast ja pärast võtta ette üks väike matkarada. 


Caldeirasest sõitsime eelmisel päeval mööda – see on nüüd tõesti väävligeisrite koht. Terve ilm on mädamunahaisu täis, aga hämmastav ikkagi vaadata, kuidas maa seest kerkivad väävlisuitsukorstnad ja vedelik ümberringi muliseb. Väävli all küpsetatakse ka mingit toitu, kuid seda meil ei õnnestunud proovida. Tuletan siinkohal veel meelde eelmises peatükis olnud loo, kuidasCaldeiras tekkis.



Mul õnnestus tuvastada ka üks väga levinud taim seal – Kahiili ingver. Suured, lõhnavad, kollased lilled. Kuid päris ingverina teda kasutada ikkagi ei saa, kuigi taim on omal ajal ka Hiinast toodud. Tundub, et talle seal meeldib. 


Liikluskultuur oli korralik. Enamus autosid olid väikesed, lausa tikutopsisuurused ja Smart tegelikult ruulis kõvasti. Põnta Delgadas nägi ikka tõelisi uusi udupeeneid Smarte. Tuunitud ja tuunimata, sportversioon ja tavaline. Ma ei teadnudki, et neid nii palju on. 


Eriti ägedad olid kohalikud vanapapid, kes olid oma võrri-laadse sõiduki tuuninud kastikaks ja sellega mööda linna põristasid. Saar on igalt poolt veidi mägine, tõusud ja laskumised ja sellised kolmerattalised kastivõrrid tõmbasid end mäest üles vist juhi tahtejõuga, igatahes tuli tagant pahvakas sinist suitsu. Küll on kahju, et ühtegi pilti ei saanud. 


Kihutajaid ei kohanud. Ilmselt oleks ta esimese asjana kuristikku kihutanud, sest sirgeid teid oli vähe. Kurvid olid kohati nii järsud, et ei näinud isegi, et kuhu ta lõpuks keerab või välja jõuab. Muudkui keera ja keera. Pea hakkas ringi käima. Aga teed olid väga heas korras. Ühel korral sattusime teeremondi peale ka. 


Ka tänavad linnas olid väga-väga kitsad. Kuna tee ääred olid maju täis, oli hädavajalik kõnnitee olemasolu. Mõnikord oli see ainult 20 cm lai, aga oli. Õnneks avanesid majade uksed sisse poole, muidu oleks võinud ukse majal eest sõita.



Järgmisel korral läheme matkale :)





Atlandi kanaarilind  |

The Atlantic canary
 Serinus canaria 


Kahili ingver  |  Kahili ginger





Väävel  |  Sulphur


U 5cm kõrgune vaprus  |

5cm high courage 




Ruuge-võiliblikas  |  

Clouded yellow butterfly 
Colias croceus 


Puhkepaus, hea varjuline koht  | 

Chill 


Caldeiras







Kammitsais hobused. Kahjuks ka kärbestest piiratud  |

Horses in hobble, unfortunately also surrounded with flies 







Chapter 6

Caldeiras


Every morning began with the sunrise and the observation of the canaries. Sometimes they sang also. And one church - Igreja do Livramento – sang every hour exactly 3 minutes after the full hour. The recording of this song (not the best quality though) is right after the photos. 


Today we planned to visit Furnas again, because of the hand-made candies but also to visit the sulphur geysers in Caldeiras and after that we wanted to take a hiking trail. 


We passed Caldeiras the day before and this is truly a smelly place. Like rotten eggs all over the place. It is amazing how the bubbling liquid press itself out of the soil. I know that some sort of food is cooked under it, but we hadn’t had a chance to taste it. I only saw a man digging up something wrapped in a cloth.

Here I will remind the story and legend how theCaldeiras became to be.


We saw big yellow flowers almost everywhere we went. I found out that this is the Kahili ginger, originated from China, but seems it likes the climate of Sao Miguel. It is not a “real” eating ginger though. 


The traffic is polite on the island. Most of the cars were small – it is a true republic of Smart cars :D all sorts of Smart – chrome looking and matte grey and sport and regular, 2 doors, 4 doors … Very cool Smarts they were. I didn’t even know that there are so may versions. 


Specially cool are the local old men who have “tuned” they 3-wheel vehicles and drive them around the island. When there is up to hill – no matter, it will take me there! Even if there is a cloud of blue smoke coming out the back of the vehicle :D and even if one can move faster by walking, it is not important – it is the status that counts and you can sit. These moments are now in my box of golden memory photos. 


There were no traffic maniacs. Well.. maybe the good reason for that is also that when you are speeding, you may easily speed into the abyss. Most of the roads are very curvy, my head started so spin a bit and a weird feeling was somewhere in my stomach. Generally the highways were in excellent condition and only once we sopped because of the repair works. 


The streets are extremely narrow and the pavements are somewhere only 20cm wide. Luckily the outdoors of the houses open inside the house :D



Next time we go hiking :)




Sunday, February 9, 2020

5. peatükk | Chapter 5


*In English after the photos
** There is text between the photos


5. peatükk
Furnas

Tormi riismed kogetud-vaadatud, otsustasime sõita Furnasesse. Kui mu mälu peab ajale vastu, siis jääb Furnasega mulle meelde sealne poolmetsik park Terra Nostra, sooja kollase veega ujumisbassein, käsitöökommipood ja hiina söögikoht. 

Furnase järve tekkimise kohta on Assoori folklooris üks lugu, mida ma aga ümber jutustama ei hakka, sest seda on palju parem ise lugeda SIIT.

Park Terra Nostra on aiaga piiratud ala, kuhu tuleb osta pilet – 8 eur nägu.
Park asutati u 1775. aastal Thomas Hicklingu poolt, kes US konsulina
Sao Miguelil töötades ehitas oma suvevilla just sinna. Algne hoone oli lihtne puumaja. Ta olevat selle ümbritsenud oma kodukandi (Põhja-Ameerika) puude ja taimedega, kuid neid polevat ühtegi enam alles.
1848. aastal olid kohal uued omanikud – vikont Praia ehitas maja, mis seal praegugi on – Casa de Parque.
 
Otsustasime kõigepealt teha pargis tiiru, enne kui vanni läheme. See kollase veega bassein oli kohe alguses ja sealt õhkas sooja. Ilmselt sattusime taas õigel ajal ja õige ilmaga, sest natukene tibutas aeg-ajalt vihma ja inimesi oli pigem vähe, kohalikus mõistes. Me arvasime algul, et see on väävlist tingitud kollane värvus, aga mitte mingisugust lõhna ei tulnud. Hiljem saime teada, et tegemist on rauasoolade ja mingite minerallidega ja see on looduslik. Nüüd me saime aru, miks majaperenaine meile ütles, et kui te sinna ujuma lähete, ärge igaks juhuks pead vee alla kastke, et olete pärast kõik kollased :)

Esimese asjana suutsin seal ajada ühe tillukese kuke tigedaks. Ta karjatas oma kanakarja põõsastes, tahtsin neilegi tere öelda, aga vot kus läks tuuri! Tegin kähku minekut. Tundub, et kanade keel on universaalne :)

Ujumisest kollases basseinis: see oli kapitaalne ettevõtmine. Riietusruumis sai vahetada riided ujumisriiete vastu ja tatsata siis basseini äärde. Õnneks olid seal väikesed varjualused nagid, sest vihma tuli jälle. See vesi on tõesti kollane ja jätab sellise korraliku kihi igale poole, kuhu ta puutub. Ootasin oma riietusruumi järjekorda jupp aega, selgitades suurtele ameerika kodanikele, et jah, siin on tõesti järjekord ja kord ise seal ruumis, avastasin, et olin hämaras toas kohvrist kaasa haaranud kaks ülemist osa ujumisriietest. Hmm.. aga kus on siis püksid? Ei olnudki. Läksin tagasi basseini äärde, et vaadata siis vähemalt, kuidas teised seal sulistavad. Ega see väga ahvatlev mulle ka polnud, kui aus olla, aga natuke tahtsin ära proovida küll. Siis tuli mõte – mul olid jalas mu ainsad lühikesed püksid, aga kaasas olid ka pikad püksid. Läksin jälle riietusruumi sappa ja vahetasin seal siis omale ägeda kostüümi – ujumisriiete ülemine osa ja puuvillased lühikesed püksid :P 
See tunne, kuidas ma nendega laskusin sooja, 38-kraadisesse kollasesse vedelikku, jäägu igaühe oma kujutlusvõimete jaoks :D Vesi oli täpipealt mulle lõuani, kui olin kikivarvul ja loomulikult õnnestus mul seda silma pritsida. Pole vist asja, mis mulle silma ei läheks. 

Siis – täiesti lambist – triivisid kaks tuliparti mu nina eest mööda! Peaaegu oleksin tormanud kaamera järele, aga sest poleks mingit tolku olnud, nii et see vaimustav kaader jääb mulle mällu. 
Pargis elas üldse igasuguseid põnevaid linde ja linnukesi, aga nendest (st lindudest) tuleb eraldi peatükk ja ma siinkohal pikemalt ei peatu. 

Tagasiteel läksime läbi ka Cha Gorreana teeistandusest.
See oli väga mõnus koht. Nägime ära suured masinavärgid, millega seal toimetatakse ning kõik see värk lõhnas mõnusalt tee järele. 

Maja ees sissepääsu ligi põõnutasid kaks päevavargast kassi ja täpselt samamoodi olid nad ka siis, kui välja tulime. 

Õhtul panime kollased riided pessu. Meie toa vannituba sisaldas ühte s-kujulist radiaatorit, kuhu ma siis riided kuivama sättisin, ning iga poole tunni järel neid keeramas käisin, sest järgmisel päeval läks ka pükse vaja. Seal lihtsalt asjad ei kuiva!

Siinkohal paus ja kuulmiseni järgmisel pühapäeval!



Kahurvägi | Heavy stuff



Sõbrad – kuniks perenaine toas oli, oli koerake nagu kreemikook
Kui perenaine välja tuli – sai kreemikoogist berserk



Friends – like cream-cake
Until the master came out, 
the little cream-dog went berserk




Kukk, kelle ma vihale ajasin. Õigem oleks öelda kukeke |

The rooster who went mad at me 



Kollane bassein  |  The yellow pool




Puusõnajalad on ägedad!  |  

Cyathea cooperi are cool! 



Näide pargi "mahlakusest" ja metsikust võlust  |

Just an example of the "juiciness" of the park 

 



Väiksed karpkalad  |  Little carps



Ristpart tuttav nägu  |

Familiar face of the shelduck
Tadorna tadorna 



Hallhani ka tuttav  |

Grey goose is also familiar
Anser anser 



Üks uus nägu ka – punanokk-vilepart  |


But this is a new face Black-bellied Whistling-duck 
Dendrocygna autumnalis
 


 

Belladonnad  |  Belladonnas



Tulipart, keda kord kohtasi ka Pirita tee ääres  |

Ruddy Shelduck. I once saw a few of them in Tallinn
Tadorna ferruginea 



Mandariinpardid
Ühte isendit oli au kord ka Tallinnas,
 Mustamäe tiigil kohata |


These are the mandarin ducks, and I saw one once in Tallinn also
Aix galericulata




Madeira metsvint  |

The Madeiran chaffinch
Fringilla coelebs maderensis 



Jõgivästrik lillal lootosel  |

The Gray Wagtail on purple lotus flower
Motacilla cinereal 



Pole päris kindel, aga vb on ka see krüptomeeria  |

I’m not entirely sure but I think this is also a cryptomeria 



Üks igivana puu pargi sissepääsu kõrval, 
aga vanust öeldud ei olnud – 
puu ise on Metrosideros robusta  | 

One very-very ancient tree a the entrance 
Unfortunately there was no sign how old it is but 
the tree itself is Metrosideros robusta  
 





Cha Gorreana tee tehase üks masinavärk  |

Cha Gorreana tea plantation 




Päevavaraste magus uni  |  

 Sweet dreams of the two loafers




Chapter 5
Furnas
 
After seeing and feeling the ending storm we decided to go to Furnas. If my memory is time-proof I will always remember 5 things – the exciting Parque Terra Nostra, the yellow and warm iron basin and cotton shorts, the little café where we got hand-made chocolate truffles and Chinese restaurant.
There is a story about the Furnas lake but I’m not going to write it over, it is much better to read HERE.

Parque Terra Nostra is an excellent park, it is rounded with the fence and one must get a ticket (8€) to get inside but there is a lot to discover while you are inside. It was founded in 1775 by Thomas Hickling, who was the US consul in Sao Miguel, and he built his summer house right there. He planted all his home land trees and bushes around the house (North-America) but now there is none left.
1848 the new owners came – a vicomte Praia built the house that is there at the moment – Casa de Parque. 

First we decided to take a walking tour in the park, before swimming in the yellow natural mineral pool. The basin is very close to the entrance and it releases heat and warmth, but no smell. We probably were there with the right weather, it was a bit raining from time to time and it wasn’t crowded. With the first look to the yellow water and it was clear why our landlady said that “maybe it is not a very good idea to put your head under the water… well... it makes everything yellow.”

The first bird I saw was a rooster. A small one, and I felt immense temptation to say hello to him in chicken’s language. I think I was very polite (although I never understand what I say :D ) but he! – he was furious and tried to attack me! :D I ran. Seems the chicken language is an universal language. 

The park itself is very nice. Green and juicy. Lots of lots of different plants and bushes. Lots of birds as well. 

About swimming in the yellow water: that was a very thorough operation. In the locker room we changed our clothes and then toddled to the pool. The path was slippery, muddy and yellow. We had to place all our stuff under a little umbrella, lucky it was there, because the rain was still there.
While waiting my changing turn I had to explain some American citizens that this is truly a line, and one must wait. 

Inside I made a grim discovery – because our bedroom was so dim, I hadn’t noticed that I had grabbed a half of my bathing suit :D and 2 of them! No swimming trunks! So I didn’t change and went back to the pool just to watch how others are in it. It wasn’t that tempting to me anyway. But something still wasn’t right – I was on the other side of the planet and I didn’t try this? Bzzz … I was wearing my cotton shorts – green – and I had my curtain trousers also in my bag as a spare (we always had everything with us, because you never know where you end up). Again I was waiting my turn to a locker room and then I was ready to go :D in my green shorts. Uhh… it was a bit nasty feeling – all yellow, all warm – about +38 Celcius and these cotton pants… it could be a different thing entirely.. if you get my drift ;) 
 
The liquid was exactly up to my chin when I was tiptoeing and I did that. Of course I managed to get some of it in to my eyes. 

I discovered that my skin was almost as brownish-yellow :D I could turn invisible!
And then – just like that – two ruddy shelducks were swimming right by me. Ah!, this is a memory photo. And a very good one too. 

On our way back we stopped in the Cha Gorreana teaplantation. This is a very nice place, you can see all the machines and there is a very nice smell of tea leaves. 

In front of the house there were 2 loafers :D They were exactly at the same position when we came out. 

In the evening we put all our yellow clothes in the washing machine and it was a bit tricky to dry them, as nothing really dries there, specially indoors. I had one S-shaped heater, and I turned the clothes every 30 minutes.

Here I pause - see you next Sunday!