Thursday, July 20, 2017

Võilillepõllus / Among the Dandelions


Võilill. Paljudele loomadele ta meeldib, putukad armastavad. Paljud inimesed vihkavad või lihtsalt ei salli. Aga ta on sellest hoolimata tõeline ellujääja. Kui kusagil on lastud tal kasvada, siis on see põld üks ütlemata kaunis ja põnev koht minu jaoks. 
Võilillepõld on väga mitme näoga. Seekord leidsin ühe kui võililled olid oma säravkollased õied juba välja vahetanud heledate pehmete kuulide vastu. 
Väga varajastel hommikutundidel läksin vaatama, mis seal toimub. Enne päiksetõusu oli väli kui läbipaistmatu vatt, nii pehme, et oleks tahtnud seal peal lihtsalt heljuda. Õrnadest pallidest olid saanud villakuulid. Päikesega aga taimed sirutasid end ja hakkasid tasapisi läbi paistma. Nagu süttiksid lambid õhtul tänvavail. Mida kõrgemale tõusis päike, seda säravamaks laternad muutusid. 

***

A dandelion - Taraxacum - many animals like it (eat it), bugs love it. Some people hate it some just dislike. But it is a true survivor. If somewhere someone has let dandelions to grow then this field is a very beautiful and exiting place for me. 
Dandelion field has so many faces. This time I discovered one when all the bright yellow was replaced by light soft seed heads. 
Very early morning the heads were like thick and extremely soft wool-balls. But with the rising sun the flowers were growing stronger and longer and the soft heads were beginning to glow like lanterns in streets. 







 

 









Tuesday, July 4, 2017

Horvaatia 1. / Croatia I


Horvaatia on põnev ja mitmekesine. Mul oli korralik road-trip märgitud kaardile, arvutatud kilomeetreid ja tunde. Mõeldes kohtadele ja objektiividele.

Algas kõik Zagrebist, kui maandusime tutt-uues Franjo Tuđman'i nimelises lennujaamas. Nii uues, et terve suur liiklussõlm, mis koos lennujaamaga oli ehitatud, polnud veel ühelegi kaardile ega tom-tomile jõudnud. See oli alles eile või üleeile pidulikult lindilõikamisega avanenud.

Zagreb oli vist ainuke reaalne koht, kus tajusin, et olen Horvaatias. Edasine reis Istrias lubas seda aga jätkuvalt unustada.

Zagrebis näeb ikka ka üht-teist, nt kui olla tänavafotograaf. Otsisin ka kohalikke kasse, aga neid kohtasin Zagrebis vaid öösi.

Horvaatia kassidest saab ilmselt eraldi postitus.

Piltidel on ka pealkirju ja seletavaid märkusi.

***

Croatia is very interesting and varied. I planned a decent road-trip for us in Croatia, I did all the calculations and km-s and hours. I thought of places and lenses.

I began with the capital - Zagreb. We landed there in the brand new airport - Franjo Tuđman. It had been open only for 2 days. And it was so new that it wasn't on any of the maps.

I think, Zagreb might have been the only place where I knew where I was. The rest of Istria was .. Italy.. Austria .. something.

You can see a lot in Zagreb, especially if you are a street photographer. I was also looking for cats but they were out only in night.

Cats are in Croatia are in a special chapter.





Saabumise päeval läksime otsima süüa ja sattusime ühte Itaalia restorani,
oli täiesti udupeen. Me olime ainsad külastajad, sest kellaaeg oli
liiga varajane. Lisaks olime väsinud ja "võidunud" oma lennupäevast.
Selle eest saime 150% tähelepanu ja suhtlemist ja peakoka tervitust
ja söök maitses muidugi imehästi.
Sel pildil kuivab seal koha peal valmistatud pasta. 








Horvaatia rahvusteater, uusbarokk, ehitatud 1895. a







... ja need võrratud magnooliad! Need õitsesid sellise metsiku vabaduse 
ja jõuga, et neid võis jäädagi imetlema. 






Megasuur grafiti Gulliverist




Friday, June 9, 2017

Uidum


Vahel mõtlen ka
linnakarva kajakas
tahaks olla, jaa

millalgi 2016

Wednesday, May 10, 2017

Siin on mu süda / Here Is My Heart



Avatud on minu isiknäitus "Siin on mu süda" galeriis Positiiv. 
Kõik pildid on valmistatud käsitsi pimikus.
Näitus kuulub EV100 kunstiprogrammi 
ning on esimene selle sarja näitus.

Kel mahti, minge vaatama ja siis minge ka metsa! Lause teine pool kehtib siis, kui olete näitusel ära käinud ! :)

Galerii Positiiv asub Tallinnas Roo tn 21A ja on avatud esmaspäevast reedeni 12:00-18:00


My exhibition Here Is My Heart in gallery Positiiv is open. 
All the photos are hand made in a darkroom. 

If you have the moment, go and see for yourself. 

Galerii Positiiv is located in Tallinn, Roo 21A. Opening hrs are 12:00-18:00 Mon-Fri



Saturday, April 15, 2017

Ühe liigirikka ja väärika metsa lõpp





Need, kel on käes maailmavarandus, ei näe seda. Need, kel seda pole, ihalevad.

Lapsepõlve ainsad helged mälestused pärinevad koolivaheaegadest, mil sai just seda rikkust nauditud lapsemõistuse vahedal moel. 


Mets. Ja metsa taga meri. 


Käia metsas, kuulata metsa hääli, otsida marju, lilli, seeni, loomasarvi ja linnusulgi. Näha linde, loomi, mutukaid, tunda männimetsa magusat lõhna. Põgenedes metsa koduse karmuse eest. 


Mets oli pelgupaik, mets oli vabadus ja seal metsa keskel on minu kodu.

Sinna metsa pagen ma nüüdki igal aastal kui võimalik ja otsin hingerahu.

Ühel päeval võtsin kaamera ning hakkasin pildistama oma emotsioone, ikka sealsamas metsas, väikesel paariruutkilomeetrisel alal. Läbi kaamerasilma näeb asju teisiti kui läbi inimsilma sealtkaudu avaneb täiesti teine ja uudne dimensioon. Kui saaks minna ise läbi kaamera sinna uudsesse maailma! Kas ma näeksin sealt siis ennast, kes kaamera käes valgust püüab? 


Igal aastal järjest kiireneva linnaelu tempo ja argipäeva käest pääsedes maale, päikeselõhnalisse metsa, tekib uuestisünni tunne. Igal aastal ootan järjest kannatamatumalt, millal sinna saan. Kuna kahe elu vahel on väga suur kontrast, siis seda tugevamini ma tajun kahe maailma hingamist. 


Paraku on aga nii, et sinna päriselt elama ei pääse. Maal elamine on luksus, mida ainult jõukamad vist suudavad enestele lubada. Mina toitun neist raasukestest, mida saan ja naudin neid sajaga. 


Pildistamisest kasvas lõpuks välja üks lugu. Pärast aastaid kestnud rännakuid tekkis vajadus see lugu kuidagi enesest väljapoole saada, leida talle mingi sobiv meedium. 


Loost sai 16 pildist koosnev seeria, mis jutustab metsast, inimestest, kodust. Kes me oleme, kust me tuleme, kes on meie vanemad. 


Seeriast valmis näitus ligikaudu kahe aastaga – mustvalged pimikus valmistatud fotod. Iga pildi valmistamine on eraldiseisev mitmetunnine töö. 


Kui näituse aeg, koht ja kõik muu valmis sai, saabus minu kodust, "minu" metsast teade – see võetakse maha ja ilmselt viimseni. Hektarite kaupa surma, lageraiet. Kõik need emotsioonid, kõik linnud, loomad, seened, taimed ... kogu eluskooslus on määratud hukule. Vana, mitmesaja aastane mets, temas tekkinud erinevad tasandid ja biotoobid, kõigest jääb vaid mälestus. Sest need, kel on, neil tihti on ükskõik ja nad ise tahavad midagi muud. Sest miks siis küsida ümberkaudsetelt inimestelt, kas keegi soovib vahest ise osta? Sest see on keeruline, ebamugav, tüütu. Palju lihtsam ja suvalisem on see lihtsalt metsafirmale müüa.


Kas saab olla veel midagi hullemat kui kodu hävitamine? Kuidas on küll ajastuse julm lüke, panna ühe patta häving ja looming, nii terav? 


Hetkel on selline seis, et kuu aja pärast hakkab pihta töö ja suveks on plats puhas. Kas eramaa sildid ja südametunnistus takistavad metsaveoautosid sattumast võõrale maale? Ma ise sellesse ei usu. Võibki olla nii, et kui järgmisel korral lähen, on kodumajake endise paradiisi asemel retsitud tühermaaks muutunud maastiku  serval, üksi tuultega võitlust pidamas, sest tapatöö algab just täpselt koduaia tagant.


Võitluseta aga alla anda ei saa! Tuleb teha nii palju kui võimalik, et päästa seal elavad ja kasvavad liigid, sh käpalised, kodukakud, merikotkad. 

Alltoodud pildid on vaid murdosa näpuotsatäis.  

Pruunikas pesajuur, Neottia nidus-avis, III katekooria kaitsealune taim.

Lisaks temale kasvavad seal veel kahelehine-käokeel (III kat), rohekas käokeel (III kat), soo-neiuvaip (III kat) ... pisut eemal kuradikäpp (III kat), hall käpp (III kat), jumalakäpp (II kat) ... 




Ilmselt otsivad uue kodu ka paljud pöialpoisid, metsakeisrid

Pöialpoiss, Regulus regulus
 


Kodukakk, Strix aluco, kes pesitseb seal lähedal, kolib võib-olla sootuks minema. 
Kodukakk on III kategooria kaitsealune liik. 



Pomerantspuravik



ka ei näe seal enam põtru ... ega kitsi, hirvi, metssigu, rebaseid ... 



Friday, February 24, 2017

Lennukid


Siuhhh... lendasid lennukid täna üle linna. Ja siis veel ühe korra. 








 

Thursday, February 2, 2017

Detailid / Details


Mulle meenust just, et olen Londoni piltidega võlgu. Jätkan siis. Seekordne seeria on Detailid. 

I just remembered that some time ago I promised to upload photos from London. I am continuing now. This series is called Details.