Wednesday, June 24, 2020

Thursday, May 14, 2020

Kevad | Spring


*In English after the photos

Ja kevad on kohal. Missest, et ükspäev tuli jälle lund. Maikuu on hoos ja puud järjest rohelisemad.
Mul õnnestus teha kaks varahommikust ja üks õhtupoolikuline matk ühes metsatukas ja see oli ütlemata mõnus. Esimene hommik oli väga vaikne, välja minnes oli ühel pool suur ja hele kuu, teisel pool suur ja punane päikesetõus. Nende kahe vahel oli paks piimjas udu. Päikest jagus vaid hetkeks, siis läks ta pilve ja saabus pimedus, udu kadus kohe. Sellegipoolest on praegune helide foon looduses võrratu ja kui lihtsalt maha istuda, kuuleb ja näeb igasuguseid toiminguid. Näiteks lendnugiseid :D Või lehelinnu pesaehitust või metsapeegeldust pöialpoisi silmadest. (Lindudest varsti linnublogis!)



























Üks paanikas olev noor sokk, kes tahtis teed ületada,
kuid autod kihutasid nii kiiresti ja
mitte ükski juht ei märganud
tee ääres edasi-tagasi jooksvat sokupoissi.
Õnneks keeras ta otsa ringi ja jooksis metsa tagasi.





Põldudel kohtab igasuguseid loomi :)




Vanad tuttavad?








On käopäkkade aeg









Ja on rabarberi aeg






And it is spring. It doesn't matter that it snowed one day, it still May and everything is going greener and greener. I had the chance to take 2 early morning hikes and 1 evening hike in a small forest. And I enjoyed it. The first morning was very quiet, going outside there was large and bright Moon on one side and on the other there was a large and red Sun, that was rising. Between them was a thick and milky fog. The Sun was brief though, it went into the clouds very soon and the darkness came. The fog was gone momentarily. But still it is a wonderful time to be in the nature, when you sit quietly you can see all kinds of different doings and creatures, like flying martens :D Or a chiffchaff building a nest or a reflection of the forest from the goldcrest's eye. (Coming on my birdblog soon!)


Sunday, April 26, 2020

PS





Kõik mu välisreisid on olnud huvitavad ja harivad, täiesti ebatavalised isegi. Ma pole nt kordagi käinud lihtsalt palmi all, ikka seiklused, ning rand jäägu teistele. Mõned reisid aga on kirkamad kui teised ja mõned sihtkohad on jäänud meelde paremini kui teised. Emotsionaalselt. Olen tahtnud uuesti minna, kuid pole siiani seda teinud ja nii on nad mu mälestuses nagu pärlid, mis muutuvad aina säravamaks. 


Miks on mõned reisid „paremad“ kui teised? Ei teagi. Reisikaaslased on väga olulised, ja need olid väga head. Ilm on oluline, see oli hea. Vaheldusrikkus, loodus, emotsioonid, söök – uudsuse rutiin. Mingi seletamatu salapärane mõnus rahutus hinges, mis iga päeva ärgates on valmis võtma vastu kõike, mida päev toob. Eemalolek argielust ja ehk halbadest mõtetest, kuklas kuhjunud tegemata tööd ootavad kõik ilusti kodus ja on väga rõõmsad, kui sa ükskord tagasi jõuad (: 


Sao Miguel on nüüd ka seal pärlite seas. Kas on üldse võimalik sinna tagasi minna? Maailm on minu esimesest postitusest tundmatuseni muutunud. Kas on üldse võimalik veel kunagi reisida, turvaliselt? Me peame seda uskuma. Me peame uskuma, sest elu läheb edasi. The show must go on.


Ja niimoodi – kilkide laulu saatel – saabki mu reis selleks korraks läbi.
Aitäh teile kõigile, kes te olete minuga koos reisinud!






Of all the places I have visited, some are more bright than others. I can’t really tell why. Maybe it is the company or the climate or the combination of  lots of little details – the company, weather, your mindfulness, the food, the something unexplained in your spirit … And your mind is ready every day to take all it offers. All the heavy thoughts and the everyday routine is waiting nicely at home and are extremely happy when you get back (: 


Some of these places I would like to visit again, but still I haven’t managed to do so and they remain in my memories like pearls, going brighter and shinier. Sao Miguel is one of them now. Is it ever possible to go back? 

The world has changed so much since my first post. Is it ever possible to travel safe anymore? We must hope so. We must hope because life will go on. The show must go on.


And just like that – the crickets singing – my traveling ends for now.

Thank you for being with me!