Lugu lasteraamatust

 

Kui kokku saab palju vääramatuid jõude: laps, kes väga armastab tuuleveskeid,

uitmõte lihtsast lastele mõeldud jutust, raamatuillustratsiooni kursus EKAs ja

lasteaia jõulupidu – valmib mõnikord selle tulemina raamat. 

Sügisel tuli uitmõte, et teeks ühe lihtsa loo, kus on üks veski. Selline laisk mõte,

lesis nagu kass päikese käes. Ja sinna see mõte jäi, sest käsil oli Andreas

Kakssilma teine osa ja 101 muud projekti. 

Aga siis algas EKAs raamatuillustratsiooni kursus ja oli vaja kaasa võtta vabalt

valitud tekst, mida illustreerida. Loomulikult võtsin kaks stseeni Andreas

Kakssilma II osast. 

Esimese loengu esimese kolmandiku jooksul sain aru, et need ei lähe mitte. Ka ei

suutnud ma neid pilte endast kuidagi paberile võluda, käsi oli täiesti hangunud.

Need lihtsalt ei õnnestunud. Pidin hakkama uut teksti otsima ja öösel tuli meelde

üks laisalt tukkuv mõte tuuleveskist. 

Teises loengus oli mul

kaasas juba veski

teksti esimene versioon ja

hakkasin katsetama. Oli

vaja leida peategelane. 

Joonistasin ja joonistasin ja

joonistasin, kuni kõik

paberid olid mingite 

kritseldustega kaetud. 

Ma pole nii palju joonistanud vist üle 20 aasta.

Aga tegelane ikka ei tulnud. Õieti ei tahtnud midagi tulla, kõik oli pilla-palla ja peas valitses kaos.

Kuni mässasin joonistamisega, lahendasin teisi küsimusi:

Kuidas teha üldine stilistika?

Kuidas lahendada taustad piltidel?

Kas joonistada terve raamat?

Kas värviline või mustvalge, hariliku pliiatsiga või värvipliiatsiga, kriitidega või

markeriga, guaššidega?

Jätta steriilsed valged taustad?

Mis panna raamatu pealkirjaks?

Kuidas lahendada kaaned?

Milline peaks olema font?

Milline võiks olla kaanefont?

Kas trüki- või kirjatähed?

Kes küljendab?

Kui suur peaks raamat olema?

Kogu selle küsimuste laviini juures oli juba

novembri teine nädal ja lasteaiast tuli kiri,

et jõulupeoks peavad lapsevanemad

tegema lapsele kingi, milleks on raamat,

mis last kõnetab. 

Minu last hetkel kõnetavad ainult

tuuleveskid ja paistab, et nad on lausa

tema südame külge kõrvetatud ja minus

tõstis pead ambitsioonikas mõte teha

kogu sellest veskiloost üks päris

raamat, mille saan talle kingikotti pista. 

Ja siis läks tuliselt kiireks. Ei olnud aega enam muuks, ka söömine ja

magamine olid selgelt  ülehinnatud. 

Piltide valmistamine raamatusse võttis ikka tublisti aega – 

joonistasin, värvisin, lõikasin, kleepisin, komponeerisin, pildistasin, töötlesin trükikõlbulikuks.

Kuna mu aju ja kuklapool olid mõnda aega juba surve all, hakkasid ka lahendused end vaimusilmas ilmutama ja 

edasi tuli katsetada, mis kõige rohkem kõnetab. 

Korraga taipasin, et piltide servad ei tööta kuidagi. Nendele leidsin lahenduse alles novembri viimasel nädalal.

Õnneks jõudsin millalgi protsessi käigus ka oma tegelaseni. Mõned stseenid aga ei tahtnud kuidagi õnnestuda, 

olin neid katsetanud ja joonistanud juba lugematu hulk kordi ja ikka ei miskit. Olin valmis neist juba loobuma, 

aga üks imeline fenomen oli sellel kursusel – 

kõigele muule lisaks õpetas see mõtlema lihtsamalt.

Ja ma siis mõtlesin. Ja mõtlesin välja.

Trükikotta pidin saatma raamatu hiljemalt detsembri alguses.

Võtsin ette ka küljendamise retke ja kuidagi ma selle tehtud sain.

Trükist tuli raamat reedel ja esmaspäeva pärastlõunal sai laps selle jõuluvana kingikotist kätte.

Kui küljendamise eest saaks koolis hinde, siis ilmselt põruksin. Aga nähes, kuidas lapse nägu 

särama lõi kui ta kingipaki avas, ongi kogu hinne, mida mulle vaja.

Sain teada, et lasteraamatu tegemine on ja võib olla oluliselt keerulisem kui kirjutada 200 lk romaani.

Sain veel teada ja päris tõeliselt aru, mida tähendab millegi palavikuline tegemine.

Andreas Kakssilm jõudis juba vahepeal vaikselt koputada (Andreas on alati nii viisakas ja ilmaasjata ei lärma) 

ja küsida, et kas läheb veel kaua, ta ootab toimetamist. 

Vastasin, et ma lihtsalt pean veidi puhkama. Lohutasin, et vähemalt joonistasin tema raamatusse ka need pildid, 

millega enne hakkama ei saanud. 

Protsessi käigus tekkinud unevõlg on tasumata ja ebamaiselt suur, tegemata asju on virnades ja 

november on kalendrist kadunud, aga süda on rahul.