Kui kokku saab palju vääramatuid jõude: laps, kes väga armastab tuuleveskeid,
uitmõte lihtsast lastele mõeldud jutust, raamatuillustratsiooni kursus EKAs ja
lasteaia
jõulupidu – valmib mõnikord selle tulemina raamat.
Sügisel tuli uitmõte, et teeks ühe lihtsa loo, kus on üks veski. Selline laisk mõte,
lesis nagu kass päikese käes. Ja sinna see mõte jäi, sest käsil oli Andreas
Kakssilma teine osa ja
101 muud projekti.
Aga siis algas EKAs raamatuillustratsiooni kursus ja oli vaja kaasa võtta vabalt
valitud tekst, mida illustreerida. Loomulikult võtsin kaks stseeni Andreas
Kakssilma II osast.
Esimese loengu esimese kolmandiku jooksul sain aru, et need ei lähe mitte. Ka ei
suutnud ma neid pilte endast kuidagi paberile võluda, käsi oli täiesti hangunud.
Need lihtsalt ei õnnestunud. Pidin hakkama uut teksti otsima ja öösel tuli meelde
üks laisalt tukkuv
mõte tuuleveskist.
Teises loengus oli mul
kaasas juba veski
teksti esimene versioon ja
hakkasin katsetama. Oli
vaja leida peategelane.
Joonistasin ja joonistasin ja
joonistasin, kuni kõik
paberid olid mingite
kritseldustega kaetud.
Ma pole nii palju joonistanud vist üle 20 aasta.
Aga tegelane ikka ei tulnud. Õieti ei tahtnud midagi tulla, kõik oli pilla-palla ja peas valitses kaos.
Kuni mässasin joonistamisega, lahendasin teisi küsimusi:
Kuidas teha üldine stilistika?
Kuidas lahendada taustad piltidel?
Kas joonistada terve raamat?
Kas värviline või mustvalge, hariliku pliiatsiga või värvipliiatsiga, kriitidega või
markeriga, guaššidega?
Jätta steriilsed valged taustad?
Mis panna raamatu pealkirjaks?
Kuidas lahendada kaaned?
Milline peaks olema font?
Milline võiks olla kaanefont?
Kas trüki- või kirjatähed?
Kes küljendab?
Kui suur peaks raamat olema?
Kogu selle küsimuste laviini juures oli juba
novembri teine nädal ja lasteaiast tuli kiri,
et jõulupeoks peavad lapsevanemad
tegema lapsele kingi, milleks on raamat,
mis last kõnetab.
Minu last hetkel kõnetavad ainult
tuuleveskid ja paistab, et nad on lausa
tema südame külge kõrvetatud ja minus
tõstis pead ambitsioonikas mõte teha
kogu sellest veskiloost üks päris
raamat, mille saan talle kingikotti pista.
Ja siis läks tuliselt kiireks. Ei olnud aega enam muuks, ka söömine ja
magamine olid selgelt ülehinnatud.
Piltide valmistamine raamatusse võttis ikka tublisti aega –
joonistasin, värvisin, lõikasin, kleepisin, komponeerisin, pildistasin, töötlesin trükikõlbulikuks.
Kuna mu aju ja kuklapool olid mõnda aega juba surve all, hakkasid ka lahendused end vaimusilmas ilmutama ja
edasi tuli katsetada, mis kõige rohkem kõnetab.
Korraga taipasin, et piltide servad ei tööta kuidagi. Nendele leidsin lahenduse alles novembri viimasel nädalal.
Õnneks jõudsin millalgi protsessi käigus ka oma tegelaseni. Mõned stseenid aga ei tahtnud kuidagi õnnestuda,
olin neid katsetanud ja joonistanud juba lugematu hulk kordi ja ikka ei miskit. Olin valmis neist juba loobuma,
aga üks imeline fenomen oli sellel kursusel –
kõigele muule lisaks õpetas see mõtlema lihtsamalt.
Ja ma siis mõtlesin. Ja mõtlesin välja.
Trükikotta pidin saatma raamatu hiljemalt detsembri alguses.
Võtsin ette ka küljendamise retke ja kuidagi ma selle tehtud sain.
Trükist tuli raamat reedel ja esmaspäeva pärastlõunal sai laps selle jõuluvana kingikotist kätte.
Kui küljendamise eest saaks koolis hinde, siis ilmselt põruksin. Aga nähes, kuidas lapse nägu
särama lõi kui ta kingipaki avas, ongi kogu hinne, mida mulle vaja.
Sain teada, et lasteraamatu tegemine on ja võib olla oluliselt keerulisem kui kirjutada 200 lk romaani.
Sain veel teada ja päris tõeliselt aru, mida tähendab millegi palavikuline tegemine.
Andreas Kakssilm jõudis juba vahepeal vaikselt koputada (Andreas on alati nii viisakas ja ilmaasjata ei lärma)
ja küsida, et kas läheb veel kaua, ta ootab toimetamist.
Vastasin, et ma lihtsalt pean veidi puhkama. Lohutasin, et vähemalt joonistasin tema raamatusse ka need pildid,
millega enne hakkama ei saanud.
Protsessi käigus tekkinud unevõlg on tasumata ja ebamaiselt suur, tegemata asju on virnades ja
november on kalendrist kadunud, aga süda on rahul.
_.jpg)
_c_2.jpg)
