Me oleme dinosaurused

Me oleme dinosaurused

me tuleme eri kaugustest

me elame selleks, et hävida

komeedina läbi taeva kaduda  

 

Ja ta tuli jälle

Jätkates oma traditsiooni pildistada kodurõdult aastavahetuse ilutulestikku. 

Sel aastal küll veidi tagasihoidlikumalt. 

Kuigi linn vaikib, algab ümberringi 23 paugutamine ja kestab umbes kaks tundi. 

RAAMAT!

 

Vahepeal on juhtunud palju - täitunud on minu suur unistus ja üks raamat on jõudnud ilmavalguse kätte. 

"Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus" on I osa ühest pöörasest ja hoogsast seiklusloost. 

Raamatu väljaandmine sai teoks tänu headele hooandjatele läbi Hooandja platvormi. Suur tänu veelkord! 

Raamatut saab osta DarkroomCat'i e-poest 

Rahvaraamatust

Apollost

Raamatukoist 

Aga võib ka otse mulle kirjutada :) 

Inimene - tule pildistama!

 

Ma pildistan tegelikult ka inimesi!

Mul on alati nii hea meel, kui keegi seda küsib. Enamasti arvatakse, et ma rooman kusagil rannal või varitsen põõsas või planeerin näitust :D

Ja on isegi niimoodi küsitud, ääriveeri, ettevaatlikult, pika sissejuhatusega, et kas ma ikkagi oleksin nõus, see üks kord, tegema pilti meist – inimestest. Jaa!

Ma armastan mustvalget filmi ja nii pildistan ma palju filmile. Aga loomulikult teen ma ka digitaalseid sessioone – tihti teen nende kahe kombinatsiooni ja nii juhtubki, et kui filmid on ilmutatud ja ülevaatuse läbinud, saab inimene (-sed) endale ka filmipildid digikujul ja 1-2 motiivi paberil. Pärispilt, valmistatud punase valguse paistel pimikus.

Inimesed on ilusad ja seda tuleb jäädvustada. Minu meelest mustvalge film annabki seda ilu edasi kõige paremini. Väljakutse nii modellile kui fotograafile on teha pilti stuudios ilma ühegi lisandita. Lihtne on ju mingi butafoori taha varjuda, kuid olla ehedalt ja otse kaamera ees nõuab rohkem julgust ja nii võib enese seest mõndagi avastada.

 

Kuna ma ei jaga väga tihti oma töid, siis ongi jäänud mulje, et ma seda ei tee, aga siiski. Aegajalt teen mõnest sessioonist blogisse postituse – https://reetsau.blogspot.com

 

Väljakutse - kas Paganini või Vivaldi? 

 Pildistatud keskformaatkaameraga Rolleiflex

Fomapan 100 | 120

 

 

Jätku lugemist!

 

Hiljuti lugesin paavst Innocentius III kirjutatud traktaati „Inimolu viletsusest“ (tõlk Marju Lepajõe).

Ta polnud siis küll veel paavst, kuid kirjutas ta selle aastal 1195. Praegu on minu lugemislaual Tanel Jäppineni käsiraamat „Kuidas luua lapsega usaldusväärne ja tugev suhe“, ehk rahumeelse vanemlikkuse käsiraamat.  

Neid kahte eraldab enam kui 800 aastat. Kuidas nad omavahel seotud on? Ega pruugi ollagi.

Kuid – ikka ja jälle ma jõuan tõdemuseni, justkui selle sisemise teadmise kinnituseni, et inimene pole muutunud. Läbi aegade on ja jääb inimene ning tema loomus samaks.

Aga ma tahan uskuda, et inimloomus on võimeline arenema ning seda läbi oma laste. Kui väga üldistavalt öelda, siis see 800 aastat pole muutnud muud kui kommunikatsiooni. Kui natuke detailsemalt, siis on aeg ehk muutnud suhtumist lastesse. Laps kui inimene, kellel on tunded, mõtted, vajadused.

Ma pole veel seda uut käsiraamatut kuigi palju jõudnud lugeda, kuid usun, et mind ootab ees põnev ja hariv lugemine. Ehk leian sealt seest ka midagi, mis minule lisab kinnitust, et olen õigel teel.

Lastekasvatusest arusaamise osas on nii kardinaalseid muudatusi toimunud juba ühe põlvkonna jooksul. Mina oma lapsepõlve … oma lapsele ei soovi : ) Ja kui teisiti ei oska, aga tahaks, siis tuleb otsida abi väljastpoolt.
Jätku lugemist!

... ja head uut aastat!

Tuli jälle. 

Tuli paugutades ja rohke raketisajuga. Lärmi ja möllu jagus. 

Hea, et ma ei andnud ühtegi uusaastalubadust, sest täna on lihtsalt järgmine päev ja kuidas siis üleöö paremaks inimeseks hakata? :) 

Šumajad

Täiesti ootamatult sattusin kell 9 hommikul jänestele, kes ennastunustavalt üksteist klobisid. Ja nad häälitsesid ka. Siis äkki sai kõik läbi ja nad jäid lihtsalt istuma põllule. 

Halljänes, European hare, Lepus europaeus