Kakerdajas oleksin ma käinud kolm korda, kui kaks neist poleks mööda läinud. Esimest korda eelmisel aastal märtsi lõpus, kus suurest lumest oli alla poole sulanud, mõtlesime Merjega, et läheks vaatama, kas tee Kakerdajasse on lahti. Ei olnud. Uurisime kaarti, leidsime, et lähedusest keerab üks teine tee ja sealt peaks ka jõudma. Läksime siis seda teist teed, parkisime auto kuhugi ära ja hakkasime vantsima. Traktor või metsaveok oli läinud sealt, suured roopad olid ees, mida mööda astuda. Roopad olid põlvesügavused. Lund sadas, väljas oli hämar, metsatee ei muutnud aga oma välimust, me kõndisime ja kõndisime ning lund muudkui sadas. Kui kaua olime kõndinud, ei olnud aimugi. Ühtegi teeotsa, kust keerata, polnud, ühtegi silti polnud. Aga tagasi ka ei läinud, sest kuhugi peab ju ka see tee välja viima! Päris tüki aja pärast paistis heledamaks minevat, jõudsime lagendikule, kust voolas läbi jõgi ja teispool jõge oli maja. Seal liikus üks mees ja selle ühe mehe jutule me läksime. Et kus me ometi oleme? Mees seletas, et me oleme selle küla viimase maja juures. Lähistel pole hetkel kedagi. Merje kauples ta meid ära viima me auto juurde. Ta algul puikles, et nii pikk maa ja kõik, aga kui lubasime bensiiniraha kinni maksta, siis ta oli nõus. Hakkas autolt lund rookima ja ütles, et vanasti oli tal ikkagi jeep, aga nüüd see väike auto, on säästlikum, et kust see raha kõik võetakse koguaeg. Istusime siis autosse, mis oli vängelt suitsuhaisuline, ja hakkasime liikuma. Tee peal seletas ta iga maja kohta, kes kuskil elab ja millega tegeleb ja kuidas temal sellega suhted on. Pigem oli tal vilets ja vinguv tuju kui et hea meel, et uusi nägusid kohtas. Ning kui me lõpuks autoni jõudsime, ütles ta veel, et me oleme ju tee peale parkinud (olgugi et seal kedagi sellisel ajal ei sõitnud). Ja natuke siunas veel neid naabreid, kes seal elasid. Pistsime talle pihku 100 krooni ja ta nägu sai korraga päikest täis. Elu muutus ilusaks, tuju läks heaks, nägu naerule. Ütlesime, et kui veel siia ära eksime, siis .. „siis te teate, kust abi leida ja-jah.“ Ja läks ära.
Sama aasta sügisel käisime Kakerdajas, kõik oli ilus, vaikne, ilm oli ilus.. mõtlesime, et kevadel võiks jälle proovida. Sedakorda siis aprillis. Mõtlesime, et lähme vaatame nüüd, kas Kakerdaja tee on lahti, et lund vähem ja aprill ja ... teed mööda sai sõita küll. Vahepeal oli tunne, et jääme kinni, aga auto oli tubli, urises vaikselt läbi. Tee oli tugevapõhjaline männimetsa tee, tuju hea ja siis mauh!, nii äkki, et ei saanud aru ka, kuskil augus ja enam välja ei saa. Kinni. Lõplikult. Parkimisplatsini oli jäänud umbes 100 meetrit. Auto oli põhja peal ja iga ratas oma sügavas koopas. Hakkasime kaevama – käte ja okstega, sest labidas oli maha jäänud. Kes siis kevadel labidat vajab? Tõime metsast oksi, panime rataste alla, ei midagi. Tõime veel oksi, kaevasime veel, ei midagi. Olin juba läbi vettinud ja märg ja mul oli palav ning ma ei tahtnud jonni jätta. Siit peab ju välja saama, ega me siia ei saa jääda! Asustusest olime teadmata kauguses. Õnneks elas kuskil mõnekümne kilomeetri raadiuses Merjel üks tuttav, kellele ta helistas, kes omakorda helistas päästeteenistusse, tal oli seal tuttav ja me leppisime kokku, et poole tunni jooksul helistame, kui me tõesti välja ei saa. Võtsime autost tungraua, kergitasime auto kõrgele, panime veel rohkem oksi, kaevasime põhja alt lund ära ja siis..., nüüd! Aga ei, ei midagi. Helistasime päästeteenistusse ja siis tuli oodata. Lõpuks tuli üks mees ühe autoga. Tuletõrjeauto oleks võib-olla küll uhkem olnud, aga see oleks ka kallim olnud ja parem oligi, et vaid üks mees. Ja kaks naist, kes autoga metsavahe teel lumme kinni jäid. Kinnijäänu sikutati lumest sabapidi välja nagu pahandust teinud kutsikas kapi alt. See ei läinud aga nii kergelt ka, sest ka appitulnud auto pidi peaaegu kinni jääma. Väljatirimisele kulus ka vähemalt pool tundi, enne kui omapead sõitma saime hakata. Kusagil kiivitajaid ja naerukajakaid täis põllu ääres pidasime kinni ja tegime kohvipausi, pärast mida oli aeg koju minna.
Kõik vajalikud tööriistad
© Merje Aru
Siis sellises supis me olime
