Kui oled juba üksjagu ilmas elanud, korjanud igasuguseid kogemusi ja teadmisi ning egoism valitseb enda kitsas ja viimse detailini viimistletud isiklikus ruumis, siis on väga raske sinna mahutada – tingimusteta!! – kedagi, kes on veel suurem egoist. See võtab veidi aega. Tasapisi, kuid kindlalt ja visalt on see siiski saanud teoks ja ei oskagi enam mõelda oma elu ilma temata.
„Keeruliseks ära sina ise oma elu ela“, ütles peremees ühes Eesti filmis. Niimoodi ütleb mulle ka mu laps, kuigi ta ei oska veel artikuleeritult rääkida.
Minu senised kogemused, teadmised ja diagnoosid olid mulle selgeks teinud, et minul see pereloomise lugu kahjuks teoks ei saa saada. Võib ju proovida, aga ilmselt mitte. Seljatasin oma hirme ja tegelesin endaga. Ja kandsin märkmiku vahel üht paberilipakat nende mõne ilusa nimega, mida oleksin ehk oma lapsele (lastele) soovinud panna.
Aga kevadine koroona ajastu suurpuhastus kodus viis selleni, et see paberilipakas rändas lõkkesse.
Ja siis – nagu põrgatades sädemeina kosmosesse lennanuna tagasi – juhtus ime. Uus elu oli minu sees saanud alguse.
Kõik need erinevad hirmud ja teadmatus, rõõm ja ebakindlus ning mis kõik veel said kokku nagu tohutu maelström ning mul oli tunne, et ma ei mahu endasse. Eriti vaimselt. Et mind on äkki mitu ja see oli väga raske.
Aga ta jäi – upstükk kõige positiivsemas võtmes – ning kasvas, hakkas kõhus siputama ja valis endale ise oma sünnikuupäeva. Ta oli end elule võidelnud juba rakust alates.
Ja siis äkki oligi ta siin – päriselt olemas ja me kohtusime. Ja nüüd juba peaaegu kaks kuud on ta olnud siin ja mu elu tegi väga lühikese ajaga väga järsu pöörde. Kusagil kaugel on mu eelmine elu, mida ma pole kindlasti ära visanud, vaid hoian tasasel tulel kuni on saabunud balanss ja minu isiklik ruum on saanud uuenduskuuri.
Haiglas öeldi, et küll laps teid õpetab. Ma jäin mõtlema selle hoo pealt visatud mõtte üle. Mida ta siis mulle – meile õpetab? Ja neid asju sai koguni palju.
Alates näiteks põie pidamisest. Kannatlikkus. Rahulikkus. Hirmude taltsutamine. Kehakeel. Tema lihtsate, ent suurte soovide ära arvamine erineva tugevusega detsibellide alusel – näljakisa?, gaasid?, tahab sülle?, kaka püksis?, igav?, ei oska hästi magama jääda? Keskendumine, kohalolemine ja arusaamise meeldetuletus, et mõnikord on lihtsate soovide täitmine üsna raske.
Kui õnnestub see, et kõik soovid saavad rahuldatud, on muru roheline ja päike paistab ning esimest korda elus tekib minu rakkudes mingi uutmoodi tunne. Emaarmastus. See on midagi, mida ma ise (eriti) tundnud pole ning ka seda õpetab mu laps mulle. Kuidas olla ema – seda ilmselt kõik peavad õppima, kuid emaarmastus on midagi muud. Armastus tuleb seestpoolt, oskused väljastpoolt.
Nii me liigume, üks päev korraga, vahel isegi üks tund. Iga päev on uus päev, nagu üks sõber mulle ütles, kui lapseuudist kuulis. Vaid üks kindel päevaplaan on alati paigas ja see on tema. Kõik muu on ilma garantiita muu.
Mis veel saab päeva paremaks muuta kui varahommikul silma vaatav väike inimene – see rõõm, lai naeratus ning õrnusest pakatav lõuavärin, kui ta saab aru, et see oled sina, et sa oled seal, tema lähedal ja tema jaoks olemas.
PS – vb mõnes järgmises postituses tuleb juttu teistestki nüanssidest, mis ühe vastsündinud imega kaasas käib.
