Sunday, March 29, 2020

12. peatükk | Viimane päev | Last full day, Chapter 12



*In English after the photos
**There is text between the photos

Ongi viimane päev! Aeg pakkida, kommi osta, viimaseid pilte teha. Hommikut võtsimegi rahulikult. Banaanid olid aias valmis saanud, aga me neid süüa ei tihanud, sest ka rotid armastavad neid palavalt ja nätsime need siis neile.

Otsisime välja ühe ananassiistanduse - mis oli üsna lähedale minna. Ananasse kasvatatakse ainult Sao Migueli saarel. Ananass kasvab kasvuhoones ja tema kasvatamine võtab kaua aega – 18-24 kuud. Esimesel õhtul, kui kodus oma turult ostetud ananassi ära sõime, jäid sõnad kurku kinni. Midagi sellist pole ma varem söönud. 

Olen isegi ju ostnud poest, teades ette, et suunurgad võivad kibedaks minna ja vahel jäävad kiud hammaste vahele. Pealegi ootasin midagi kahvatu kollakat-rohekat koore alt. Aga need – täpselt sama kollane nagu ta oli väljast, oli ta ka seest. Ja maitse! See otse sulas suus! Söö või lusikaga. Ei mingeid kiude ega kibedaid suunurki. 


Ananassi pakutakse Sao Miguelil ka paljude toitude juurde.

Kahjuks pakutakse paljude roogade kõrvale ka friikartuleid, sest saarel (saartel) käib palju ameeriklasi ja nende nõudmistele tullakse vastu. Ananassiistanduses oli müügikohvik, kust sai osta ananassi ja sellest valmistatud kooke jms, kui üks Ameerika härra küsis, et palun üks dieetkola. Müüja kehitab õlgu, et vabandust, ei ole. „Kas teil üldse mingit kolat on?“ küsis mees, „Ei ole, vabandust.“ Mees mõtles, „aga cafe Americana?“  Müüja kehitas ka selle peale õlgu. „Aga mis teil siis on??“ Selle peale tuli „Espresso“. 


See Ameerika värk teeb natuke kurvaks, sest seeläbi on kadunud palju saarele omast, asendades selle turistidele sobivaks. 


E telefoni GPS oli varasemast ajast (ja siis unustatud) seadistatud vältimaks kiirteid ja nii avastasime üsna mitu põnevat short-cut’i :D üks neist oli nii kitsas kahe laavakivist müüri vahel, et hakkasime autopeeglite pärast muretsema. Äkki tuli ristumine, sai keerata ainult paremale, vasakult oli väljasõit mingist müüritagusest hoovist ja just siis kui me olime seal, keeraski sealt auto välja! Kes ütleb, et juhuseid pole olemas. Kas on keegi märganud, et maanteel sõites harva on üksikuid autosid, ikka kahe-kolme-nelja kaupa koos. Karjaloom? Kehade omavaheline gravitatsioon? Või tunneb inimene end seeläbi mitte nii üksi, kui ta autokolonni tekitab?


Viimasel õhtul tegin õhtuseid pilte filmile ja sõime peenes restoranis, sain oma kaheksajala lõpuks kätte, keda ma nii väga tahtsin. 


Saare kliima oli nii võrratu, et kogu see matkamine, kõndimine, tassimine – ei mingit häda mitte kusagil. Kandsin oma varustust enamasti ise, sest siis sain kätte just selle aparaadi, mis vaja – kaasas oli 4. Kokku võis igapäevaselt seljas olla ümmarguselt 10 kg, aga ei valutanud õlad, ega selg, ei olnud kange ega valus ükski lihas. Ka pärast seda „pisikest“ veremaigulist matka oli kõik väga hästi.







Kohalik umbrohi
|
Aloe - the local weed 


Atlandi kanaarilind, nad käisid hommikuti kastet joomas lehtedel
|
Atlantic canary, serinus canaria
They were drinking the dewdrop water every morning 




Mind otsitakse  |  Someone is looking for me


Lahvka!  |  The car-shop!


Ananassiistanduses  
|
In the pineapple farm – Arruda Ananases 




Tänu E telefoni navigeerimisele jõudsime välja 
ühe eriti ägeda mahajäetud maja juurde, 
kus oli keegi väga andekas kunstnik oma tööd teinud.  
 (parem pilt sellest tuleb filmiblogis)
|
Thanks to the E’s phone navigation 
we ended up to a very interesting abandoned building 
where one very talented street artist 
had left its masterpiece. 
(better photo is coming in my analog blog) 


Nööbimaastik  |  Buttonscape



Restoranis  |  In the restaurant
Kaheksajalg  |  Octopus 


Peedirisoto  |  Beetroot risotto


Tuunikala  |  Tuna fish






Uneaeg  |  Sleeping time



Kesköine marss rohkete inimestega. Veidi hirmutav tundus
|
Midnight march wit lots of people. It could’ve been a bit scary 


Üks tegelane vannitoas, kes keeldus õue minemast
A moth in my bathroom who refused to go outside




Chapter 12


And it is our last day. Already. We were slow and enjoyed ourselves and had idle moments but it was still a very fast period.

Time to pack, buy some stuff, take photos. We took our morning very slowly, I discovered yellow bananas in our garden but we let them be – the rats love them (: 


We visited one pineapple farm – Arruda Ananas. Pineapples are grown only on Sao Miguel. Pineapple grows in the greenhouse and it takes time, up to 18-24 months. The first pineapple we ate at our first night in our cottage – it was something I have never tasted before. I lost all my words for describing it, it just melt. Yellow, sweet, juicy … 


All the eating pineapple experience so far has been a bit bitter, I don’t thing I want to buy another pineapple for many years. 


Lots of dishes comes also with pineapple on Sao Miguel.

Unfortunately there are also lots of fries, because it is a very popular destination among the Americans. There was this lovely café in the Arruda Ananas and there was this American gent who asked if they have any diet coke. The waitress said no, sorry. Ok.. give me the regular then. No, we don’t have this one either, sorry. Do you have any kind of coke? No, sorry. Big American coffee? No. What do you have? Espresso?


It was a bit sad that so many rearrangements were made considering the American tourists, it left the local in the shadow. But one have to survive.

We used Google maps on our journey home but E’s phone was “avoid highways” from last trip and we didn’t notice it before we were somewhere in the middle of the fields :D We ended up in an interesting narrow road between two walls made of lava rock. Suddenly there was a crossing – to the left there was someone’s yard and to the right was the road we had to take and it is a Murpy’s law that from the left a car appear exactly the same time as we were there. Who says that coincidences doesn’t exist?

The climate is so good there that after all this hiking, walking, climbing I had absolutely no place that hurt – I carried all my gear with me – approx. 10-12 kg. I felt so good. I had 4 cameras with me and a tripod and water and some extra clothes and several rolls of film.



See you next Wednesday!