Sunday, February 23, 2020

7. peatükk | Chapter 7



*In English after the photos
**There are texts between the photos



Matkarada


Matkaradu on Sao Miguelil palju. Kergeid, keskmisi ja raskeid. Ringikujulisi, lineaarseid, tunniseid ja kuuetunniseid. Valisime (kirjade järgi) keskmise paaritunnise – Aqua Retorta raja. Ringikujuline, vee äärest ja läbi ühe arhailise küla. 


Alustasime kiriku juurest mööda asfaltteed ja rõõmustasin, et olin lühikesed püksid jalga jätnud. Aga varsti keeras tee metsa ja siis olin veel rõõmsam, sest lõpuks ometi tundus, et saab päris loodusesse. Inimesi ei kohanud. Alustasin vapralt lühikeste pükstega läbi taimestiku tungimist, kuid mida edasi, seda tihedamaks läks võsa ja seda kõrgemale jäi taevas. Üsna ruttu, kui olin kintsupidi kibuvitsa-laadsesse põõsasse takerdunud ja end sealt lahti kraapisin, tundsin, et oleks võinud pikad püksid jalga panna :)


Pool sellest rajast kulges džunglis. Meie mõistes. Lopsakas läbitungimatu rohelusemassiiv, tundmatud taimed, linnusädin. Vanaaegne küla tuli suhteliselt ruttu, kus samuti nägime vaid paari uudishimulikku poissi jalgrattaga, aga oli tunne, et meid jälgitakse siiski.

Sealsetes aedades kasvasid tomatid ilma kasvuhooneta.


Pärast küla läks metsarada jälle edasi ning me muudkui laskusime ja laskusime. Teerada muutus aina märjemaks ja libedamaks ning järsemaks. Mingil hetkel oli tunne, et kaelas rippuvad kaamerad kisuvad mu nina ees alla, sest seljasolev kott oli kergem. Kui jõudsime viidani, mis ütles, et 150 m pärast on veejuga, otsustasime, et okei, lähme vaatame selle ka üle, 150 m on ju käegakatsutavas kauguses. Pakkisin oma kaamerad kotti ja kinnitasin koti korralikult vööle, sest see laskumine seal oli juba peaaegu püstloodis ja seal juba mingi oja nirises alla, ehk et oli väga libe. Igaüks vaatas, kuidas ta alla jõudis, aga alla me jõudsime. Kelguga oleks päris vahva lõbusõidu saanud ja kiiremini ka :D 


Seal ta oligi - ookean. Vapustavalt ilusate munakividega rand. Munakivid olid laavast ja ma ei suutnud oma pilku ega näppe neist eemale hoida.


Ja see hääl, kui laine tuleb, kivide vahele vajub ning tagasi vajub! 


See paus oli väga mõnus ja teretulnud, sest laskumine oli olnud väga pikk ja ma pole tõesti ammu matkanud ega sporti teinud.

Aga iga hea asi peab lõppema siis, kui ta veel hea on ja oli vaja hakata mõtlema üles minemise peale. Pakkisin end nii kompaktselt kokku kui võimalik, mahutades muuhulgas mõni kg kive ka kotti, ei saanud ju jätta neid sinna. Mõtlesin, et kui ma juba alla sain, siis üles minnes see paar kg ei tee enam midagi. Vahet ju pole, kas 10 või 12 kg. 

Ülesminemine toimus visalt, aga siiski. Vahepeal pidin lihtsalt käpuli minema, sest see pigem meenutas ronimist, kõndimisest oli asi kaugel. Tõus muudkui kestis ja kestis, kui enne muutusid lihased veidi vedelaks, sest me muudkui laskusime, siis nüüd oli täpselt vastupidi. Iga kurv tundus lootusrikas, et tuleb tasane maa, et kas juba ei ole me lõpuni tõusnud. Aga ei. Ma ei tea, millal keegi viimati seal oli matkanud, aga üsna värskeid varinguid oli, ilmselt Lorenzo tehtud ja teerada oli mattunud kusagile, õnneks aga mitte nii, et oleksime eksinud, lihtsalt oli vaja veelgi rohkem hüpata üle, ümber, alla, üles, turnida, haarates kinni, kust saad, taimedest, juurikatest, üksteisest, statiiv oli hea abivahend. 


Kusagil lõputõusul jõudsime veekraanini. Issver kui hea see oli! Mul oli juba tükk aega tunne, et mu süda on kaheks, vasakus ja paremas kõrvas ja et kuidas ma veel ometi lõhki pole läinud. Seljakott koos kaamerate ja kividega oli nagu pomm. Aga tagasi ju ka ei saanud minna, ainult edasi ja lõpuks hakkasid paistma jälle majad. Ja asfalttee – tasane! Isegi natuke allamäge, küll oli mõnus allamäge kõndida :)

Me peatusime kodusõidul ühes hotellirestoranis, et turgutada end hea einega ning tellisime kalavaagna. Eelroaks saime verivorsti ananassiga ja pean tunnistama, et see on siiani mu elu parim verivorst. Ma väga verivorsti sõber ei ole ja minu kvoot sai täis, aga see oli lihtsalt suussulav.
Me olime läbi higistanud, tolmused, matkariietes, käed ja näod kriimus, kuid meid võeti väga hästi vastu ja saime väga hea teeninduse.

Jõudsime kollektiivsele otsusele, et matkaraja raskusastme kirjeldus kui keskmine 2-tunnine ei vasta päriselt tõele. Pigem on tegu peaaegu raske rajaga ja 4 tundi. Aga see oli äge!

Kirjutamiseni ehk juba mõne päeva pärast, on aeg postitada ka analoogpilte. 
Põhjalikum lugu aga jätkub jälle järgmisel pühapäeval.  




 Sisenemine džunglisse  |

Entering the jungle



Kas pole see mitte kuuvõha moodi taim? Lihtsalt hiigelsuur  |  

Is'nt that some sort of a giant elephant ear plant?  


Taaskord Kahili ingveri võsa  |

The Kahili bush  







 
Unelmate munakivid  |

Cobblestone dream 






Meie rada oli vahel üsna kivine  |  

Our trail was sometimes rocky  



Ahvileivapuu! Mul kasvab see kodus potis ja siin olid kõik kohad seda täis  |

One of my favourite crassulas - 
Province Pygmyweed  |  Crassula multicava Lem. 


Tee otsatu mul minna on ... :)  |

The road goes ever on and on ... 
(Tolkien: The Lord of the Rings) 




Tsivilisatsioon   |

Civilization


Ananass verivorstiga   |

Pineapples with blood sausage



Meie suurepärane kohalik kalavaagen neljale  |  

Our magnificent local fish dish for 4 people 



Kalavaagnas ujus üks suur kalasilm, 
saatsin järgnevad 2 pilti oma õele, 
meenutamaks lapsepõlve kalasuppe, 
kui tema alati kõik kalasilmad oma taldrikusse sai :D |

These next 2 photos are dedicated to my sister,
who always had an eye on her fish soup :D I did send her those, of course
 




Ja nägin veel üht kohalikku ime – papi, 
kes piimamannergutega hobuse seljas istus ja kusagile läks. 
Hobuseid oli saarel üsna palju, aga lehmi veel rohkem. |

One more local miracle – old man, his horse and milk cans. 
How he get up there? Using a ladder? 
There was quite a lot horses on the island, 
but even more there were cows. 



The hiking trail


There are several great hiking trails in Sao Miguel. Heavy, middle, easy. Circled, linear, 2-hours and 6-hours. Up to the hill and down to the hill. We chose the middle (it said so on the map) and approx. 2-hours trail in Aqua Retorta. Circled, with the ocean view and through an archaic village. 


We started near the church on asphalt road and at the same time I was disappointed – what kind of track is this?, and happy as I had shorts. It was hot. But soon we turned into the greenery and then I was even happier, because the road was walkable and it was almost like jungle for me. In Estonia we don’t have that kind of bush. No humans nowhere. Only the 4 of us. The more we moved on the thicker the jungle got and I begun to have a bad feeling about my shorts. The sky was also missing, we were in the green tunnel and I got stuck in some thorny bush. It was all around us and it was not so easy to get by without touching it. My legs were torn. Because of the shorts. Heavy hiking indeed! :D 


The old archaic village came rather soon and there were only some bold young boys with bicycles who were outside to look at us. Other villagers were inside, peeking through the curtains. 


The climate is so good there that we saw tomatoes grow under the sky and they looked particularly juicy to us :) 


After the village our road continued in the woods and we started to feel our descending now. The ocean was near. The road got narrower and thicker and more slippery and rough. At some point I felt that my cameras must weigh at least 500kg and they are heavier than my back bag and just sucking me into the abyss. Very out of balance feeling. Suddenly there was a sign that said that there is a waterfall near – 150m, we just have to go down to the ocean beach. Yes, was the answer and I packed my cameras in my bag just to be safe and that was a good decision, I had to use all my joints to get down there :D it was muddy, wet, slippery, rocky, muddy – quite w joyride it would have been with a sleigh! 


Everyone was fighting for its own footage our journey down. 


And there it was – the ocean. And the absolutely fantastic lava rock beach! My dream-come-true beach. I couldn’t get my eyes and hands off them and I packed some with me. I thought that since I got myself down I get myself up also – 2-3kg rocks aren’t going to change anything. 


Do you know the sound when a massive wave is coming, floating over the rocks and then falls back? 


It was very refreshing pause after sliding down but now we had to go up again – 300m. I must be like over boiled tagliatelle because it was the hike I’d never had before. 


I packed my cameras and my rocks safely in my bag and the rise begun. Again I had to use all my legs and hands to get moving. I thought it never ends, we just kept going and going. My poor muscles :D 


Every turn I was hopeful that there is a change behind it but nope. I think after the Lorenzo no-one took this hiking trail, because there were several very fresh collapses and it was rather difficult to over come these spots. We crabbed where we could – the roots, the plants, each other, tripod :D 


At some point almost at the end of this wild ascent there was a water tap! That was incredibly good feeling to put your head under it ..! My heart was splitted in two and was bounding in both of my ears and with that water I got it whole again. My backpack was like made of concrete. 


Finally we saw some houses and civilization and suddenly there was asphalt again and even a bit of down the hill. 


On our way home we stopped in a restaurant, I believe it was a hotels restaurant but it doesn’t matter, we were really well treated, after all – we were almost in our hiking clothes :D 


The fish dish was delicious and for an appetizer we got blood sausage with pine-apple. And this was the best blood sausage in my life! We do eat it here in Estonia as well although I’m not usually a fan.


We decided collectively that the middle 2-hours hiking trail shoud be rather heavy and 6 hours. But nevertheless - it was totally awesome!


See in you in a few days - it is time to post some analog photos as well.
But the bigger story continues next Sunday.