Suure kassisõbrana ei saanud ma Portugalis külmalt mööda ka seal kohatud vurrulistest, seega väike eripeatükk nendest julgetest rootsudest, kes tee peal luusides kaamera
ette jäid, vastu jalutasid või lihtsalt kuskil kükitasid.
Enamus neist tegelikult lähedale ei lasknud, olid ehk ettevaatlikud valge inimese suhtes.
Kassid olid lahjad ja päikesest võetud ning õhtul, pärast kaheksat, ilmusid nad üksi või kahekaupa välja. Ühes kindlas kohas, Minho ülikooli sildi lähistel Guimarães'is, istus alati sama seltskond, kas triona koos või ühekaupa. Valge, hallikirju ja must. Nende toidulaud oli korra päevas kaetud ühe kohaliku kassisõbra poolt.
Enamus neist tegelikult lähedale ei lasknud, olid ehk ettevaatlikud valge inimese suhtes.
Kassid olid lahjad ja päikesest võetud ning õhtul, pärast kaheksat, ilmusid nad üksi või kahekaupa välja. Ühes kindlas kohas, Minho ülikooli sildi lähistel Guimarães'is, istus alati sama seltskond, kas triona koos või ühekaupa. Valge, hallikirju ja must. Nende toidulaud oli korra päevas kaetud ühe kohaliku kassisõbra poolt.
