Monday, October 31, 2022

Kassikalender 2023


Kuidas teha kassikalendrit? Eks ikka nii, et võtad fotoka, näed kassi ja klõps! Ja nii 12 korda, kalender naksti purgis. Lisaks kaanepilt. 

See on kolmas kassikalender, mille ma kassikohvik Nurri kassidega olen teinud.

Hommikul kohale jõudes on kassid õudselt põnevil. Nüüd saab värki, süüa, paisid, mängida, tähelepanu. Ja jäävad väga ootusärevalt kogu kollektiiviga köögi ukse taha ootama, sabad erutusest võnkumas. 

Kohvikuperenaine Helen oli juba seal ning kui olime valinud sobiva koha, meisterdanud tausta ning selle ootele jätnud, läksime kööki aedvilju sorteerima. Varsti oli kuulda õudne kolin, natuke urinat ja siis üks heli, selline veider pladin, mis tekib mitme pehme käpapaari lidumisest kivipõrandal. Kassid olid meie tausta tervenisti uppi ajanud ja pidime kõike hakkama otsast peale tegema.

Koos perenaise Heleniga oleme ühte meelt, et kassid peavad tulema ise modelliks – ehk lähtume vabatahtlikkuse printsiibist, kasutades õige pisut ära ka nende loomulikku uudishimu.

Kuid ei saa salata, et me vahel ka aitame kassi sinna, kus võiks leida aset fotosessioon ning lihtsalt selleks, et nad ei pelgaks. Mõni kass on arglikum, mõni julgem, on ju kohvikukassid enamasti varjupaigast ja mõnelgi on minevikus haavu, mida aeg pole veel terveks teinud. Proovime julgustada neid aremaid, et ka nemad saaksid pildile, muidu on kalendris ainult see üks tšempion, kes tahab igal pool olla, kuid meie eesmärk on jäädvustada kalendris siiski kõiki (enamus) kasse. Tuleb olla väga kannatlik.

Kui eelmisel aastal oli kalendritegu nii, et tekitasime siia ja sinna erinevaid taustu ning olukordi, mina pidin vaid nobejalgselt jooksma, siis sel aastal otsustasin olla pigem ühe koha peal ja oodata, millal kass ise tuleb. Ja ta tuli.

Ja läks.

Ja siis jälle läks.

Või hüppas üle.

Tegelikult saaks varsti teha lahkuvate kasside erikalendri ja tegemise momentidest saaks mitu aastat ette ka kalendrit teha.

Ja ometi on neid lahkuvaid, hüppavaid, „tahan ise kõikide piltide peal olla!“ kasse nii mõnus pildistada. Väga huvitav on sessioonide ajal jälgida kasside arusaamist meie tegevusest ja soovidest. Näha, kuidas nende aju töötab - alati on keegi, kel juba esimese päeva lõpuks on selge, et ahaa, ma pean seal olema, tulen, pole probleemi! Ja kui järgmisel korral alustame, on tal see meeles, see on juba tuttav tegevus. Kassid on nutikad ja õpivõimelised!

Aeg läheb selle tööga ka väga ruttu ja kui märkame, et kassid hakkavad väsima, selgub, et 4 tundi on läinud!

Kalendrit saab osta kas kohvikust koha pealt või tellida nende e-poest.


Marjavaras 

Kas lähed sinna?
Hästi, lähen! 


Miks mina pean november olema?

Mina olin eelmisel aastal november!

Musta kassi saba punase kassi taga











Kas te maitserohelisega juba tegite?


 


Tuesday, June 21, 2022

TMKK - jää hüvasti kollane koolimaja!

 – vaid mõned nopped mälestustest –

Osad kommentaarid on ka piltide juures.

 

Väga kaua on möödunud sellest päevast, mil viimati A-majas ringi liikusin ning nüüd seal uuesti olles tundsin, et see on tulvil kohati kummituslikke mälestusi.

Ma mäletan, et ma tassisin kodust kaasa lisaks kehalise riietele ja viiulile ja õuntele ja nootidele kaks paari uiske, et mu pinginaaber saaks ka uisutada [loe]: pikal vahetunnil jäätunud mäest alla lasta. 

Ma mäletan, kuidas me proovisime teha kooli alale tiiru peale mööda betoonaeda ja kui tuli koht, kust betoon oli ära murenenud, sai nuputada, kas jõuab mööda raudtrosse teisele poole või ei. 

Proovisime ka müüri pealt vihmavarjuga alla hüpata, kas võtab tuule alla või ei.

Minu aeg jäi perioodi, mil tegutses natuke kooli raadio ja ilmus ajaleht Kõva Sõna; kui toimus koolireform ja kolmas klass jäi vahele; kui rublad muutusid kroonideks.

Pühapäeval – 19.juunil 2022 toimunud ärasaatmispidu oli väga äge. Suurim tänu korraldajatele ja ka osalejatele, oli palju rõõmsaid kohtumisi!

 Eriti rõõmsaks tegi mind kohtumine oma klaveriõpetajaga! 😊

 


Kiikasin meie põhikooli klassi, (eesti keele klass) see oli kohe direktori kabineti kõrval.
Nüüd on klaver on teise seina ääres, minu ajal oli see just seal direktori kabineti seina vastas
ja kui poisid liiga kõvasti Gunnar Grapsi või McGyverit mängisid, tuli jälle direktorile vastust anda.

 


Meie päris esimene klass. Meil oli väga range ja imeilusa käekirjaga
klassijuhataja. Sellesama imeilusa käekirjaga kirjutas ta mulle päevikusse
ühtelugu märkuseid.



Trepikäsipuude kultuurikiht on paks ning lihvitud aastakümneid püksitagumike poolt


VÕIMLA – seal juhtus kord üks humoorikas seik, kuidas E kahepoolsed uksed kõige piitadega tükkis eest lõi :D
Suuremad poisid olid meid väljastpoolt luku taha pannud ja ei aidanud ükski palumine ega ähvardamine.
Seepeale E hõikas, et mind te kinni ei hoia!, ja pani põmaki!, ja uksed läinudki eest :D

 



Garderoobi geto on peaaegu samasugune :)






B-MAJA koridorid on kuulnud ja näinud igasuguseid emotsioone.
Rõõm on näha, et ka armastus pole sealt mööda hiilinud, kuigi II korruse saal paneb nii mõnegi veel kananahastama.
Sellegipoolest tundub, et majas on säilinud vastakad tunded.


 







Legendaarsesse koridori kahjuks ei saanud, aga see tee viis sööklasse ja seal juhtus küll igasuguseid asju … :D


 

 

Järgnevad 3 pilti tegi Ele



 
Kuna ma pildistasin natuke ka filmile, siis mingi aja pärast ehk tuleb veel veidi pilte.

 

 

Friday, January 28, 2022

Loe ja lase teistel lugeda

 

Kuidas alustada? Kust alustada? Aeg liigub kahel tasandil korraga – kas olen sattunud teisele poole seda peegelsiledat veelompi? Teate küll, kui tänaval kõndida ja täiesti siledal maal ilma ühegi väreluseta veeloiku kohata, siis mööda seda serva kõndides võib näha maailma, mis on teisel pool. Seal on näiliselt kõik samamoodi, aga üldse mitte.

Arvasin pikalt, et olen kogemata sinna kukkunud ja kusagil läheb minu „päris“ elu edasi. Nüüdseks olen muidugi harjunud oma uue „päris“ eluga. Ent aeg on endiselt veidras vormis. Iga päev on uus päev, on ühtlaselt kiire ja aeglane.

Kas raamatu lutsutamine on sama kasulik kui selle lugemine? Kõik söögiks – meie pere noorima liikme loosung kõlab selgelt ja valjult. Mämm-mämm aga tehakse ainult siis, kui on köök ja söök. Kõik muu on lihtsalt maitsmismeele treenimiseks ning hammaste teritamiseks.  

Tuleb tunnistada, et juba õnnestub mul endal ka päriselt raamatut lugeda. Periooditi. Ja mahutada uude pärisellu oma eelmise elu nüansse. Isiklik ruum on õnneks siiski veniv mingis suunas. 

Kui öeldakse, et laps tuleb kaasata oma tegemistesse ja temposse, siis täpselt nii ongi – ta liigub meie rütmis. Kaasamise osas on ta kohal seal, kus kaasamisest ka temale midagi pakkuda on.

Teineteise ääremaad, umbes seal Kuiperi vöö kandis, on meil korduvalt läbi käidud, vahel tuleb veel ette üksikuid rännakuid sinna, et vaadata, kas piiripostid vajavad hooldust, kuid ei, need on hooldatud. Niiviisi, teineteist lugedes ja orgaaniliselt liikudes suudame me teha end isekeskis täiesti arusaadavaks. 

Kui nüüd Kuiperi vöö ja piiripostide peale mõelda, siis kindlasti tuleb ka see aeg, mil piirid lükatakse kaugemale, lausa Oorti pilve. Aga praegu püsivad nad veel paigal ja iga õnnestunud päev ning üle 5 unetunniga öö on hea. 

Lõpetuseks tsitaat minu hetkel pooleliolevast raamatust:

""Ega me hiired ei ole. Me oleme inimesed," vastas kingsepp.
Inimene olla tähendab midagi erilist, mõtlesin mina, aga mida täpsemalt, seda ma ei teadnud."

Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast", LR 2021|29-30