Loe ja lase teistel lugeda

 

Kuidas alustada? Kust alustada? Aeg liigub kahel tasandil korraga – kas olen sattunud teisele poole seda peegelsiledat veelompi? Teate küll, kui tänaval kõndida ja täiesti siledal maal ilma ühegi väreluseta veeloiku kohata, siis mööda seda serva kõndides võib näha maailma, mis on teisel pool. Seal on näiliselt kõik samamoodi, aga üldse mitte.

Arvasin pikalt, et olen kogemata sinna kukkunud ja kusagil läheb minu „päris“ elu edasi. Nüüdseks olen muidugi harjunud oma uue „päris“ eluga. Ent aeg on endiselt veidras vormis. Iga päev on uus päev, on ühtlaselt kiire ja aeglane.

Kas raamatu lutsutamine on sama kasulik kui selle lugemine? Kõik söögiks – meie pere noorima liikme loosung kõlab selgelt ja valjult. Mämm-mämm aga tehakse ainult siis, kui on köök ja söök. Kõik muu on lihtsalt maitsmismeele treenimiseks ning hammaste teritamiseks.  

Tuleb tunnistada, et juba õnnestub mul endal ka päriselt raamatut lugeda. Periooditi. Ja mahutada uude pärisellu oma eelmise elu nüansse. Isiklik ruum on õnneks siiski veniv mingis suunas. 

Kui öeldakse, et laps tuleb kaasata oma tegemistesse ja temposse, siis täpselt nii ongi – ta liigub meie rütmis. Kaasamise osas on ta kohal seal, kus kaasamisest ka temale midagi pakkuda on.

Teineteise ääremaad, umbes seal Kuiperi vöö kandis, on meil korduvalt läbi käidud, vahel tuleb veel ette üksikuid rännakuid sinna, et vaadata, kas piiripostid vajavad hooldust, kuid ei, need on hooldatud. Niiviisi, teineteist lugedes ja orgaaniliselt liikudes suudame me teha end isekeskis täiesti arusaadavaks. 

Kui nüüd Kuiperi vöö ja piiripostide peale mõelda, siis kindlasti tuleb ka see aeg, mil piirid lükatakse kaugemale, lausa Oorti pilve. Aga praegu püsivad nad veel paigal ja iga õnnestunud päev ning üle 5 unetunniga öö on hea. 

Lõpetuseks tsitaat minu hetkel pooleliolevast raamatust:

""Ega me hiired ei ole. Me oleme inimesed," vastas kingsepp.
Inimene olla tähendab midagi erilist, mõtlesin mina, aga mida täpsemalt, seda ma ei teadnud."

Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast", LR 2021|29-30

Vabatahtlik orjapõlvlane

Kummalisel kombel on mul siiamaani tunne, et võin ise olla enda emotsionaalse olukorra kontroll, kas luban (rohkem) stressi minemist või ei. Jaa, need hood, mil olen kurb, väsinud, läbipõrunud, halb, juhe koos, käivad ikka peal. Aga need ei jää õnneks püsima.

Kui haiglas põrgu kõik seitse ringi olid läbi tehtud, tuli automaatselt mõte, et oh, varsti ehk saab koju puhkama, aga siis äkki märkasin enda kõrval veel üht väikest puntrapampu ja minu teadvusse jõudis arusaamine, et see „projekt“, mille pärast haiglasse ma ülepea sattusin, tuleb ju minuga kaasa. Nii jäigi puhkamine eelmisse ellu.

Ei saa võtta aega maha, et kogetud endast „läbi lasta“ ja „seedida“ (vaimselt!), nagu mõnd head kontserdi- või teatrielamust. Kohe tuleb hakata pihta kõigega ja leida endas see julgus seda kõike teha ka. Samal ajal pakkudes konstantselt turvatunnet väikesele roosale voldikule ning leida seda ka endale. Taustal kodu ja kodutööd. Iga päev on uued väljakutsed.

Minu meelest ei ole kõik naised kohe emaks sündinud ja kontakti loomine võtab natuke aega. Võibolla on see minu kui väga aeglase inimese eripära, kuid julgen öelda, et vaimne ja emotsionaalne kontakt ei tekkinud kohe. See sündis koos lapsega ning on kasvanud koos temaga, iga päev, iga öö, iga tund.

Küll aga töötavad instinktid ja need on tugevad. Tõesti tunnen end vahel emalõvina :D
Ka on huvitav, et oma last tuleb usaldada – kui ta vajab midagi, annab ta sellest märku. Ükski äpp ei suuda seda asendada. See pole alati lihtne, aga ma õpin.

Vaid mõned püsivad märksõnad minu uues elus ja isiklikus plaanis on magamatus, väsimus, unisus. Mu igahommikune lugemisharjumus on kolm kuud olnud kalevi all, tähed lihtsalt tantsivad silme ees ja moodustavad mingeid lugematuid kordumatuid mustreid. Liigun tahtejõuga ja sentimeeterhaaval ning tähtedest kokku saanud sõnad kuuletuvad juba korralikult lauseks. Köidikud eelmise eluga muunduvad nagu kevadel karva ajav hobune, aga ainult selleks, et kasvaks asemele uus ja teistsugune.

Põhimõtteliselt olen ma ori ja seda vabatahtlikult. Minu diktaator on paksude põskede ja siniste silmadega väike voldiline aarjalane, kes sillutab sõbralikke teid pööbli ja Kerberoste vahel ning sulatab südameid. 

 

 

Õnnelikkuse saadik

 

Kui oled juba üksjagu ilmas elanud, korjanud igasuguseid kogemusi ja teadmisi ning egoism valitseb enda kitsas ja viimse detailini viimistletud isiklikus ruumis, siis on väga raske sinna mahutada – tingimusteta!! – kedagi, kes on veel suurem egoist. See võtab veidi aega. Tasapisi, kuid kindlalt ja visalt on see siiski saanud teoks ja ei oskagi enam mõelda oma elu ilma temata.

„Keeruliseks ära sina ise oma elu ela“, ütles peremees ühes Eesti filmis. Niimoodi ütleb mulle ka mu laps, kuigi ta ei oska veel artikuleeritult rääkida.

Minu senised kogemused, teadmised ja diagnoosid olid mulle selgeks teinud, et minul see pereloomise lugu kahjuks teoks ei saa saada. Võib ju proovida, aga ilmselt mitte. Seljatasin oma hirme ja tegelesin endaga. Ja kandsin märkmiku vahel üht paberilipakat nende mõne ilusa nimega, mida oleksin ehk oma lapsele (lastele) soovinud panna.

Aga kevadine koroona ajastu suurpuhastus kodus viis selleni, et see paberilipakas rändas lõkkesse.

Ja siis – nagu põrgatades sädemeina kosmosesse lennanuna tagasi – juhtus ime. Uus elu oli minu sees saanud alguse.  

Kõik need erinevad hirmud ja teadmatus, rõõm ja ebakindlus ning mis kõik veel said kokku nagu tohutu maelström ning mul oli tunne, et ma ei mahu endasse. Eriti vaimselt. Et mind on äkki mitu ja see oli väga raske.

Aga ta jäi – upstükk kõige positiivsemas võtmes – ning kasvas, hakkas kõhus siputama ja valis endale ise oma sünnikuupäeva. Ta oli end elule võidelnud juba rakust alates.  

Ja siis äkki oligi ta siin – päriselt olemas ja me kohtusime. Ja nüüd juba peaaegu kaks kuud on ta olnud siin ja mu elu tegi väga lühikese ajaga väga järsu pöörde. Kusagil kaugel on mu eelmine elu, mida ma pole kindlasti ära visanud, vaid hoian tasasel tulel kuni on saabunud balanss ja minu isiklik ruum on saanud uuenduskuuri.

Haiglas öeldi, et küll laps teid õpetab. Ma jäin mõtlema selle hoo pealt visatud mõtte üle. Mida ta siis mulle – meile õpetab? Ja neid asju sai koguni palju.

Alates näiteks põie pidamisest. Kannatlikkus. Rahulikkus. Hirmude taltsutamine. Kehakeel. Tema lihtsate, ent suurte soovide ära arvamine erineva tugevusega detsibellide alusel – näljakisa?, gaasid?, tahab sülle?, kaka püksis?, igav?, ei oska hästi magama jääda? Keskendumine, kohalolemine ja arusaamise meeldetuletus, et mõnikord on lihtsate soovide täitmine üsna raske.

Kui õnnestub see, et kõik soovid saavad rahuldatud, on muru roheline ja päike paistab ning esimest korda elus tekib minu rakkudes mingi uutmoodi tunne. Emaarmastus. See on midagi, mida ma ise (eriti) tundnud pole ning ka seda õpetab mu laps mulle. Kuidas olla ema – seda ilmselt kõik peavad õppima, kuid emaarmastus on midagi muud. Armastus tuleb seestpoolt, oskused väljastpoolt.

Nii me liigume, üks päev korraga, vahel isegi üks tund. Iga päev on uus päev, nagu üks sõber mulle ütles, kui lapseuudist kuulis. Vaid üks kindel päevaplaan on alati paigas ja see on tema. Kõik muu on ilma garantiita muu.

Mis veel saab päeva paremaks muuta kui varahommikul silma vaatav väike inimene – see rõõm, lai naeratus ning õrnusest pakatav lõuavärin, kui ta saab aru, et see oled sina, et sa oled seal, tema lähedal ja tema jaoks olemas.

PS – vb mõnes järgmises postituses tuleb juttu teistestki nüanssidest, mis ühe vastsündinud imega kaasas käib. 

 

 

 

 

Mõtisklus

Mis oleks ilmavalgus ilma valguseta?

Valguseta poleks ilma.

Ilma poleks valgust.

Valguse alguse ilmavalgus

sai alguse valgusest. 

Mõelda – olen ise footon
liigun sirgelt edasi
peegeldada sooviks lootust
enda sisse tagasi.

mõtiskluse teine külg on SIIN 



 

Lugemist

Muljeid ühest suurimast laadast, mis seal näha, kuulda, osta, müüa... Õppides lugema kehakeelt ja analüüsides samal ajal oma.

Kevade Positiiv

Just ilmus värske Positiiv, millel juba kevade lõhn man. Uues numbris võib lugeda ka minu ja 105-aastase klappkaamera seiklustest. Uurige järele ! 

Positiiv on tõesti positiivne, alati pakub elamust. 

Kohtumine

Olin juba koduteel, kuna päike oli loojunud ja paksud pilved surusid õhtut maadligi, muutes seda veelgi pimedamaks. Mõtlesin, et ühte teeotsa võiksin siiski veel uurida ja pidasin auto kinni. Ja paistiski, et ka seekord seal keegi tuterdab. Oli midagi valgekirjut, mõtlesin, et ehk on mõni väike kits või hirv ja parkisin auto tee serva. Kuna binokkel oli ilusti koju jäänud, uurisin objektiivi kaudu, kellega tegu, aga juba lipsas too tegelane võssa. Egas midagi, aparaat kaenlasse ja uurimisretkele.  

Tee oli rohtu kasvanud sirge kruusatee, kõrgete pervedega. Aga mõtlesin, et proovin ikka. Hiilida eriti ei olnud mõtet, sest nii hea roomaja ma ka pole ja nähtamatuks tegevat mantlit mul pole. Tükk aega juba kõndinud, arvasin, et ju mind ikka nähtud ja kuuldud on juba ning kõik, kes lähistel, on juba ammuilma metsa läinud, aga millegipärast jätkasin oma kerget marssi.

Tuul oli läinud ära magama, väljas oli juba hämar ja hakkasin tundma oma jopelt õhkuvat mereadru hõngu, mis õhtuniiskusega mulle ninna lõi. Olin eelnevalt sellega rannas lamanud. 

Kui seljataha kiikasin, oli teeots juba metsaga ühte sulanud. Kehitasin õlgu ja läksin edasi. Kruus krõbises taldade all. Ühel hetkel kuulsin raginat. Nonii, nüüd mind lõpuks märgati ja hääleomanik laseb just nüüdsama varvast. Kükitasin kähku, et ehk läheb üle tee. Aga ei midagi. Tõusin jälle püsti, liikusin veel kaks sammu ja jälle ragin. Kükitasin jälle. Kuulatasin. Matsutamine, lätsutamine, mühatamine, ragin ... küünitasin kaela õieli ja piilusin üle taimepuhma ... minust vaid mõne meetri kaugusel maiustasid ühel väiksel rohtukasvanud sihil metsseamamslid. Tundus, et menüüs oli midagi eriti magusat, kuna mind ei märganud keegi. Kükakil siis hiilisin päris teeserva ja seal, värisevi käsi, hinge kinni pidades, üritasin teravat kaadrit saada. Nad olid nagu suured, karvadega kaetud kivid. Ühel hetkel üks neist kividest tõstis pea ja vaatas mulle otse silma sisse. Nüüd laienes mu käevärin juba lainetena üle kere ja teravat pilti oli veelgi raskem saada. Aga näpp püüdis muudkui püüdlikult päästikut tabada. Kui korra liigutasin jalga, et taastada selle vereringet, muutus asi nii kahtlaseks, et anti hoiatussignaal ja siis läks põrgu lahti. 

Mu ees ja taga ja külgedel olid korraga metssead. Väiksed, suured, triibulised, helepruunid, tumepruunid, röhkivad, harjaselised ja karvased sõralised tormasid must üle ja ümber. Ma lihtsalt kükitasin ja ei liigutanud oimugi. Polnud tegelikult ruumigi. Ei suutnud valida, keda võtta, keda jätta ja nii lähedalt oleks ainult lainurgaga saanud vist pilti. Ja kummalisel kombel tuli mulle veel üks mõte, et mis siis saab, kui ta näiteks mind nii ohtlikuks peab, et jõudu tahaks proovida? Kunagi olin ju oma klassi parim jooksja, aga see oli nii ammu ... 

Karja juhtemis tuli teeserva ja jälgis toimuvat. Kui arvasin, et nüüd on tibud otsas, tuli teine laar. Emis seisis, ootas, kuni kõik on ilusti üle tee saanud ning vaatas mulle mõne hetke manitsevalt otsa, enne kui ise ka vaikselt metsa läks. Kui kõik oli vaikseks jäänud, julgesin end liigutada ning taandusin ja vist isegi natukene jooksin lõpus, kuigi see oli pigem enda vere rahustamiseks. 

Pärast, autos istudes mõtlesin, et see on hea, kui fotoka nupud selged on, et sellises olukorras seadeid saab muuta ilma "ise kohal olemata", sest muidu poleks vist üldse pilti saanud.

metssiga, Sus scrofa