Kirjutamine - see on ju imelihtne!

Hando Runneli luuletus on mind saatnud lapsepõlvest saati: 

Mõtelda on mõnus

rääkida on raskem,

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem!

Kõnelda on kergem

kirjutada raskem, 

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem!

Kirjutada kergem,

rehkendada raskem,

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem! 

Mõtelda on mõnus,

kuidas kõik on raskem,

ärgem sellepärast

mõnu mööda laskem! 

Kuidas siis on lood?

Vahel on tunne, et kirjutamine – see on imelihtne! Mulle ju meeldib kirjutada.

Aga vahel on hoopis sein ees. Istun tühja paberi ees, sulg valmis, aga midagi paberile ei ilmu. Peas tormiliselt ja kaootiliselt lendavad mõtted on tekitanud plahvatusohtliku kaose ja ühelgi sabast kinni ei saa.

 

Andreas Kakssilma seikluste ülestähendustega on olnud igasuguseid olukordi.

Vahel tuleb mõte alles öösel või öö hakul ja siis ärkan mitu korda, et mõte hommikuks ei kaoks. Hommikul torman veel enne kohvivee keema panemist kirjutuslaua suunas, navigeerides üle Legosid täis põranda.  

Jah, olen proovinud hoida märkmikku voodi kõrval, aga siis vaja tuli süüdata ja seda ma ei soovi. 

Mingil hetkel hakkasid Andreas Kakssilma tegevused kindlamat kurssi hoidma ja siis oli tegu, et sama kärmelt kirjutada kui tarvis.

Kirjutamine on täiskohaga töö ja alles äratuskell 15 ajal tuletas meelde, et nüüd on argielu ja pere aeg. Vaja teha süüa, minna poodi ja lasteaeda. Õhtul, kui kõik magasid, tuli teine poolaeg ja tihti poole ööni, kuni lõpuks tuli pausi võimalus. 

Oli ka aeg, mil just Andreas Kakssilm hoidis mind vajumast musta auku. See aeg oli keeruline ja rusuv, aga kirjutamine oli kui majakas, mille tuli vilkudes mind õigel rajal hoidis. Ja nii ma kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin, kuni ühel päeval justkui ärkasin ja avastasin, et väljas on valge ja ma olen siin.

Praegu.

Ja ma tunnen.

Õhku, tundeid, valgust.

 

Minu jaoks on raamatud hädavajalikud. Raamatu abil on meil võimalus reisida kusagile, kuhu me päriselus ehk kunagi ei satuks. Nii lugemine kui kirjutamine on pääs teise maailma. Mõnda aega elada raamatus, kellegi teise seiklustes ja elus mõjub enda olemisele päästvalt.

Andrease lood on nagu võlulaegas ja kõik teised lood soovivad samuti ilmavalguse kätte saada, nii et kirjutamine jääb jätkuma! 

LINK Hooandjasse - 

Andreas Kakssilm ja Rohelise needus Hooandjas.

Lugu lasteraamatust

 

Kui kokku saab palju vääramatuid jõude: laps, kes väga armastab tuuleveskeid,

uitmõte lihtsast lastele mõeldud jutust, raamatuillustratsiooni kursus EKAs ja

lasteaia jõulupidu – valmib mõnikord selle tulemina raamat. 

Sügisel tuli uitmõte, et teeks ühe lihtsa loo, kus on üks veski. Selline laisk mõte,

lesis nagu kass päikese käes. Ja sinna see mõte jäi, sest käsil oli Andreas

Kakssilma teine osa ja 101 muud projekti. 

Aga siis algas EKAs raamatuillustratsiooni kursus ja oli vaja kaasa võtta vabalt

valitud tekst, mida illustreerida. Loomulikult võtsin kaks stseeni Andreas

Kakssilma II osast. 

Esimese loengu esimese kolmandiku jooksul sain aru, et need ei lähe mitte. Ka ei

suutnud ma neid pilte endast kuidagi paberile võluda, käsi oli täiesti hangunud.

Need lihtsalt ei õnnestunud. Pidin hakkama uut teksti otsima ja öösel tuli meelde

üks laisalt tukkuv mõte tuuleveskist. 

Teises loengus oli mul

kaasas juba veski

teksti esimene versioon ja

hakkasin katsetama. Oli

vaja leida peategelane. 

Joonistasin ja joonistasin ja

joonistasin, kuni kõik

paberid olid mingite 

kritseldustega kaetud. 

Ma pole nii palju joonistanud vist üle 20 aasta.

Aga tegelane ikka ei tulnud. Õieti ei tahtnud midagi tulla, kõik oli pilla-palla ja peas valitses kaos.

Kuni mässasin joonistamisega, lahendasin teisi küsimusi:

Kuidas teha üldine stilistika?

Kuidas lahendada taustad piltidel?

Kas joonistada terve raamat?

Kas värviline või mustvalge, hariliku pliiatsiga või värvipliiatsiga, kriitidega või

markeriga, guaššidega?

Jätta steriilsed valged taustad?

Mis panna raamatu pealkirjaks?

Kuidas lahendada kaaned?

Milline peaks olema font?

Milline võiks olla kaanefont?

Kas trüki- või kirjatähed?

Kes küljendab?

Kui suur peaks raamat olema?

Kogu selle küsimuste laviini juures oli juba

novembri teine nädal ja lasteaiast tuli kiri,

et jõulupeoks peavad lapsevanemad

tegema lapsele kingi, milleks on raamat,

mis last kõnetab. 

Minu last hetkel kõnetavad ainult

tuuleveskid ja paistab, et nad on lausa

tema südame külge kõrvetatud ja minus

tõstis pead ambitsioonikas mõte teha

kogu sellest veskiloost üks päris

raamat, mille saan talle kingikotti pista. 

Ja siis läks tuliselt kiireks. Ei olnud aega enam muuks, ka söömine ja

magamine olid selgelt  ülehinnatud. 

Piltide valmistamine raamatusse võttis ikka tublisti aega – 

joonistasin, värvisin, lõikasin, kleepisin, komponeerisin, pildistasin, töötlesin trükikõlbulikuks.

Kuna mu aju ja kuklapool olid mõnda aega juba surve all, hakkasid ka lahendused end vaimusilmas ilmutama ja 

edasi tuli katsetada, mis kõige rohkem kõnetab. 

Korraga taipasin, et piltide servad ei tööta kuidagi. Nendele leidsin lahenduse alles novembri viimasel nädalal.

Õnneks jõudsin millalgi protsessi käigus ka oma tegelaseni. Mõned stseenid aga ei tahtnud kuidagi õnnestuda, 

olin neid katsetanud ja joonistanud juba lugematu hulk kordi ja ikka ei miskit. Olin valmis neist juba loobuma, 

aga üks imeline fenomen oli sellel kursusel – 

kõigele muule lisaks õpetas see mõtlema lihtsamalt.

Ja ma siis mõtlesin. Ja mõtlesin välja.

Trükikotta pidin saatma raamatu hiljemalt detsembri alguses.

Võtsin ette ka küljendamise retke ja kuidagi ma selle tehtud sain.

Trükist tuli raamat reedel ja esmaspäeva pärastlõunal sai laps selle jõuluvana kingikotist kätte.

Kui küljendamise eest saaks koolis hinde, siis ilmselt põruksin. Aga nähes, kuidas lapse nägu 

särama lõi kui ta kingipaki avas, ongi kogu hinne, mida mulle vaja.

Sain teada, et lasteraamatu tegemine on ja võib olla oluliselt keerulisem kui kirjutada 200 lk romaani.

Sain veel teada ja päris tõeliselt aru, mida tähendab millegi palavikuline tegemine.

Andreas Kakssilm jõudis juba vahepeal vaikselt koputada (Andreas on alati nii viisakas ja ilmaasjata ei lärma) 

ja küsida, et kas läheb veel kaua, ta ootab toimetamist. 

Vastasin, et ma lihtsalt pean veidi puhkama. Lohutasin, et vähemalt joonistasin tema raamatusse ka need pildid, 

millega enne hakkama ei saanud. 

Protsessi käigus tekkinud unevõlg on tasumata ja ebamaiselt suur, tegemata asju on virnades ja 

november on kalendrist kadunud, aga süda on rahul. 

Me oleme dinosaurused

Me oleme dinosaurused

me tuleme eri kaugustest

me elame selleks, et hävida

komeedina läbi taeva kaduda  

 

Ja ta tuli jälle

Jätkates oma traditsiooni pildistada kodurõdult aastavahetuse ilutulestikku. 

Sel aastal küll veidi tagasihoidlikumalt. 

Kuigi linn vaikib, algab ümberringi 23 paugutamine ja kestab umbes kaks tundi. 

RAAMAT!

 

Vahepeal on juhtunud palju - täitunud on minu suur unistus ja üks raamat on jõudnud ilmavalguse kätte. 

"Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus" on I osa ühest pöörasest ja hoogsast seiklusloost. 

Raamatu väljaandmine sai teoks tänu headele hooandjatele läbi Hooandja platvormi. Suur tänu veelkord! 

Raamatut saab osta DarkroomCat'i e-poest 

Rahvaraamatust

Apollost

Raamatukoist 

Aga võib ka otse mulle kirjutada :) 

Inimene - tule pildistama!

 

Ma pildistan tegelikult ka inimesi!

Mul on alati nii hea meel, kui keegi seda küsib. Enamasti arvatakse, et ma rooman kusagil rannal või varitsen põõsas või planeerin näitust :D

Ja on isegi niimoodi küsitud, ääriveeri, ettevaatlikult, pika sissejuhatusega, et kas ma ikkagi oleksin nõus, see üks kord, tegema pilti meist – inimestest. Jaa!

Ma armastan mustvalget filmi ja nii pildistan ma palju filmile. Aga loomulikult teen ma ka digitaalseid sessioone – tihti teen nende kahe kombinatsiooni ja nii juhtubki, et kui filmid on ilmutatud ja ülevaatuse läbinud, saab inimene (-sed) endale ka filmipildid digikujul ja 1-2 motiivi paberil. Pärispilt, valmistatud punase valguse paistel pimikus.

Inimesed on ilusad ja seda tuleb jäädvustada. Minu meelest mustvalge film annabki seda ilu edasi kõige paremini. Väljakutse nii modellile kui fotograafile on teha pilti stuudios ilma ühegi lisandita. Lihtne on ju mingi butafoori taha varjuda, kuid olla ehedalt ja otse kaamera ees nõuab rohkem julgust ja nii võib enese seest mõndagi avastada.

 

Kuna ma ei jaga väga tihti oma töid, siis ongi jäänud mulje, et ma seda ei tee, aga siiski. Aegajalt teen mõnest sessioonist blogisse postituse – https://reetsau.blogspot.com

 

Väljakutse - kas Paganini või Vivaldi? 

 Pildistatud keskformaatkaameraga Rolleiflex

Fomapan 100 | 120

 

 

Jätku lugemist!

 

Hiljuti lugesin paavst Innocentius III kirjutatud traktaati „Inimolu viletsusest“ (tõlk Marju Lepajõe).

Ta polnud siis küll veel paavst, kuid kirjutas ta selle aastal 1195. Praegu on minu lugemislaual Tanel Jäppineni käsiraamat „Kuidas luua lapsega usaldusväärne ja tugev suhe“, ehk rahumeelse vanemlikkuse käsiraamat.  

Neid kahte eraldab enam kui 800 aastat. Kuidas nad omavahel seotud on? Ega pruugi ollagi.

Kuid – ikka ja jälle ma jõuan tõdemuseni, justkui selle sisemise teadmise kinnituseni, et inimene pole muutunud. Läbi aegade on ja jääb inimene ning tema loomus samaks.

Aga ma tahan uskuda, et inimloomus on võimeline arenema ning seda läbi oma laste. Kui väga üldistavalt öelda, siis see 800 aastat pole muutnud muud kui kommunikatsiooni. Kui natuke detailsemalt, siis on aeg ehk muutnud suhtumist lastesse. Laps kui inimene, kellel on tunded, mõtted, vajadused.

Ma pole veel seda uut käsiraamatut kuigi palju jõudnud lugeda, kuid usun, et mind ootab ees põnev ja hariv lugemine. Ehk leian sealt seest ka midagi, mis minule lisab kinnitust, et olen õigel teel.

Lastekasvatusest arusaamise osas on nii kardinaalseid muudatusi toimunud juba ühe põlvkonna jooksul. Mina oma lapsepõlve … oma lapsele ei soovi : ) Ja kui teisiti ei oska, aga tahaks, siis tuleb otsida abi väljastpoolt.
Jätku lugemist!