Sunday, January 19, 2020

2. peatükk | Chapter 2



 *In English after the photos
 

2. peatükk
Esimene väljasõit

Pärastlõunal sõitsime risti üle saare teisele poole. Sao Miguel on Assooride kõige suurem saar, on u 3 x väiksem kui Saaremaa, elanikke aga on saarel u 140 000, Saaremaal u 31 000. Igalt poolt paistab ookean ja risti üle sõitmine toimus sipsti!, ja kohal, oli võrdlemisi laugjas kulgemine. Loodus on sel saarel lihtsalt imeline! Saart kutsutakse Roheliseks saareks – Ilha Verde – ja seda õigusega.

Õhk on täis lendavaid värvulisi, tee äärtes õitsevad belladonnad ja hortensiapuhmad. Kõik lokkab. Oli oktoober, aga kõik oli lopsakalt roheline, ehk õitsvaid taimi oli vähem kui suvel või kevadel.

Valisime esimeseks miradouroks – ehk hea vaatega kohaks ookeaniäärse Calhetas’e nimelise koha. Teed on linnades ja külades nii väiksed, et kui tundub, et see on tupik, tuleb ikkagi edasi minna, sest tee tegelikult on seal. Ta kas keerab järsult vasakule või paremale või läheb koguni mäest alla, aga ta on seal. Ümberpööramiseks ruumi pole ja kui keegi vastu tuleb, võib juhtuda, et tuleb tagurdada tagasi sinna-kust-sa-tulid teele. Nii me seiklesime ja otsisime teed, sest me nägime oma sihtkohta küll, aga kuidas sinna pääseda?

„Siit raudselt edasi ei saa!“

„Jah, tundub tupik, uurime kaarti.“

„Aga ümber vaja keerata.“

„Sõidame siis edasi, seal paistab koht, kus saaks ümber keerata.

„Ohoo, aga see tee läheb ju edasi!“

Ja sõit jätkus.



Meie visadust premeeriti õnneliku kohalejõudmisega just siis kui algas kõige magusam valguse aeg õhtupoolikul – kuulus kuldne tund.
Liivakivikaljud olid kuldsed ja roostikust oli kuulda kellegi laulu. Arvasin, et see on roolind, aga luurasin, mis ma luurasin, näole ta end ei andnud.
Alla ookeani äärde viis trepp. Lõpuks ometi ookeani ääres! Katsuda seda siiski ei saanud, vähemalt mitte omatahtsi, sest hambulised laavakivid olid terava müürina meie ja vee vahel, pealegi olid nad kohati väga libedad.

Me kõik ajasime seal omi asju, kes filmis, kes pildistas, kes nautis niisama, kui äkki – mauhti! Käis ühel meist laine üle pea. See oli korralik ehmatus, sest kui sealt kaasa lähed, siis ilmselt enam tagasi ei tule. Õnneks läks kõik hästi. Ka mitte-veekindel fotoaparaat jäi ellu. Murphy seadused kehtivad ka välismaal, sest just siis, kui oli aktsioon, kõikide kaamerad vaikisid. 


Küll aga ei kuivanudki enam terve nädala jooksul ära püksid, mis ookeanist läbi olid imbunud. Neisse jäi Atlandi soola ja õhuniiskust. Koguaeg oli tunne, nagu püksid oleksid märjad. 


Ja siis, just enne tagasiteele asumist, nägin ära oma esimese kassi (ma ei arvesta siinkohal koduõue kasse). See oli tõeline Rämbu. Saba poolik, kõrvad näritud, kere esimene osa musklis, tagumine pigem lahjavõitu, nagu ilma kastita veok. Natuke aega põrnitses ta meid oma taevasinise pilguga täis uskmatust ning läks trepist alla ookeani äärde. 


Õhtul sõime kodus ära oma ananassi ---



Kuhu minna?  |   Where to?



Sao Miguelil elavad sisalikud, kes on väga sümpaatsed.
Koduaias oli väike pruunikirju, meenutas ehk natuke meie oma kivisisalikku. Kuid linnas, suure vee ääres,
kohtasin kividel peesitamas ka minivaraane.
Kuna kivi oli liiga kuum isegi neile,
siis tõstsid nad aeg-ajalt ühe jala üles, et jahutada.  


There are lots of lizards on Sao Miguel, some of them are like mini varans,
and because the rock was so hot even to them,
they rose one leg every now and then, to cool oneself a bit.
 




Igas külas olid kahte tüüpi „omad joped“, need,
kes istusid kiriku ees treppidel ning need,
kes imbusid maja seest oma koduuksele, jälgides kahtlustavalt,
mida võõrad teevad. 

“Locals” – two types. Ones that sat on the stairs
(in front of a church was a good spot)
and the ones that we almost invisible at their own doorstep,
appearing suddenly inside from the house.
 





Mõned vaated  |  Some views




Ka vaade  |  Also a view



See oli meie sihtkoht,
kuhu esimese korraga ei osanud sõitagi,
aga lõpuks siiski leidsime tee :D  


That place over there was our target
but we didn’t seem to find the right way
to get there :D
 



Peiduline.
Tuleb meelde üks peatükk raamatust Karupoeg Puhh,
kus Ökulil rippus eesli saba kellanööriks
ukse kõrval koos sildiga:
"Palun koputata kui vastada eiole vaja."


Hiding.
It reminds me a chapter from the children's book The Pooh

where Eeyore lost its tail
and it was next to the Owls door as a doorbell rope
and there was a sign:
"Plez cnoke if an rnsr is not reqid."



Hotentoti viigimari ehk jäälill  |  Yellow Hottentot Fig



Imekaunid belladonnad, neid oli kõikjal,
ka teeääred olid roosaga palistatud  |

Beautiful belladonnas, they were all over the island



Kaljutuvid (päris ehtsad kaljutuvid!)  |  Rock pigeon! The real ones



Calhetas




 

Saapakalju, mille nime ma ikka veel ei tea  |
Boot rock (I still don’t know its name, Im sure it has one)



Selfie-time



Minu esimene kassipilt - kohalik Rämbu  | My first cat photo – a Rambo


Chapter 2


First Road Trip


On the afternoon we drove across the island. Sao Miguel is the biggest island of the Azores, it is approx. 3x smaller than our biggest island Saaremaa but the inhabitants are 140 000, in Saaremaa there are ca 31 000. Everywhere you look, you see the ocean. Nature is just fantastic! There is every right to name it Ilha Verde – The Green Island. 


Air is filled with little birds, belladonnas and hydrangeas are going wild, everything is so juicy and it was October. What it would be like in the summer or spring? 


We choose our first miradouro – the best place to enjoy the view – in the Calhetas platform. It wasn’t our wanted final destination but we got a bit lost, I have to admit. All the roads and streets are so small and narrow that first you think that there is no way to go but if you go, you will find the road is still there. 

“This is the end!”

“Yup, seems like a dead end to me too.”

“Let’s see the map.”

“Perhaps we need to turn around?”

“Lets drive a bit further there is a wider place to turn around.”

“Oh, but the road is going on! It is still here!” 


And we drove on. 


Our determination was rewarded with a happy arrival at the very golden hour. Sand rocks were like gold and someone sang in the bushes. Who it was, I didn’t know. We went down from the big stairs and were watching the ocean. Watching. No touching – the lava rocks – sharp as a shark teeth were stopping us. But not one of us – he went very near to the edge and then – a big wave just swam over him. Lucky for him he is a big man, other wise it would’ve been a very unfortunate indeed. 

We were doing everyone its own things – photographing, making movie, or just hang out but when the action took place – our cameras were still. Murphy’s law.
Even my little non-waterproof camera survived. But the trousers never were dry again. They always felt humid and heavy – like the Atlantic was in them. 


And then – when we were ready to go home – I saw my first cat. (I don’t include home cats) He was a local Rambo, only half a tail left, a bit eaten ears and heavy head with light body, like a truck without its load. He went down the stairs, after looking at us with his bright blue eyes.


In the evening we ate our pineapple ---



Sunday, January 12, 2020

Esimene osa | Part One

*In English after the photos
**Piltide vahel on ka tekste! | Texts between photos!

Kõik algused on erinevad. Mõni algab nii: „Elas kord…“, mõni jälle: „Veri! Ei mingit kahtlust!“, mõni aga: „Nii, siin ta siis nüüd ongi.“ Minu reisipäeviku algus võiks samamoodi rahulikult pihta hakata ja hakkabki. 


Hommikul tegin akna pärani ja nägin naabri kassi. Õigemini mingit osa temast. Miskipärast tundus, et mina olen tal sihikul juba esimesest hetkest peale. See oli üks meie majaperenaise kassidest, nad kõik elasid kohe meie maja kõrval. 


Aknast paistis ookean. Kusagil täristas musträstas. Assoori musträstas. Imeline!
Kell oli 7 ja päike hakkas tõusma. Täpselt minu rütm. Ajavahe on 3 tundi :)


Pärast hommikusööki tutvusin aiaga ja leidsin selle huvitava ja mitmekesise olevat. Vöökõrgused ahvileivapuud! Banaanisalu, aaloed umbrohuna igal aiamüürinurgal, terve hulk tundmatuid lilli ja põõsaid, 5 erinevat sorti luuderohtu. Tuli meelde üks teine luuderohi, kes oma eksistentsi pärast kaugel kodus võitlema peab … 


Põhjamaalastele kombekohaselt läksime keset päeva pealinna Ponta Delgadasse jalutama. Küll on mõnus kulgeda „väljapool hooaega“ ja siesta ajal kitsastel tänavatel, mis muidu oleks ülerahvastatud. Saare enda laavakivi on muljetavaldavalt praktiliselt ära kasutatud – tänavakivid, äärekivid, müürid. Kõnniteed ja platsid on sillutatud marmori ja laava mosaiigiga. 


Satutasime (pooleldi iseeneslik sattumine) endid turule, mis tundus olevat täiesti tühi. Aga kohe kui ananassileti ees seisma jäime, et imetleda neid kollaseid ümaraid vorme, ilmus mees, lõikas igale tüki maitsta ja tulime sealt tagasi kahekilone ananass kotis. Meile tundus, et see on üsna kallis, 5 eurot kilo ja meil tekkis lühike diskussioon, kui palju maksab ananass Eestis. Keegi ei teadnud ja leppisime kokku, et ilmselt siis veelgi rohkem.



Esimesel päeval võtsime rahulikult, uurisime pealinnas vaalavaatlusvõimalusi ja istusime lihtsalt São Sebastião kiriku juures oleval platsil. Mul olid pikad õhukesed püksid (nimetan neid kardinateks) ja mu jalad kõrbesid kardinate all. Mul oli tunne, et päike lihtsalt kõrvetab püksid jalast ära, see oli lõpmata kuum. Oli oktoober. Ma ei kujuta ette, mis on augustis. Kivimüüril, kus vedelesime, oleks vabalt võinud mune ja peekonit praadida. 


Siinkohal paus. 


Päeva teine pool tuleb järgmisel pühapäeval ja ühtlasi tegime siis ka oma esimene veidi kaugema väljasõidu. 


 Kes keda näeb? |
Who is watching who?



Hommik aias algas punarinna laulu jälgimisega |
Morning in our lovely garden started with a familiar face –
European Robin
 


Ja banaan õitseb |
Banana flower 


Aaloed olid üle saare igal pool end müüridele sisse seadnud, 
ilmselt täitsid umbrohu ülesannet |
Aloes were like weed on every corner
 


Ahvileivapuu!
Minu suured lemmikud olid seal päriselt suured |
My favorites – crassulas like huge monsters! 


Mingid tundmatud marjad, justkui loorberi ja oliivi vahepeal |
These I don’t know 


 Neid ka mitte |
There ones either



Kuhu läheb uks? |
Where does that lead? 


Banaanilehemustreid |
Banana 




Mingi paks palm |
Some fat palm tree


Koduaia sisalik |
Home lizard, curious but shy 


Tundub, et seal kasse armastatakse, 
sest päris mitmel juhul nägin kassimaalinguid, 
seintel või maas |

Seems like locals love cats, 
because this wasn’t the only cat fresco or graffiti 


Südamega tänavasillutis laavakivist |
With love - lava rocks 



Maailma parimad ananassid. Läheb ehk 5 aastat,
enne kui Eestist valmis olen ananassi ostma |
The best pineapples in the world


Kõndides mööda pealinna veidi kõrvalasuvat tänavat,
võib näha ootamatult ka väga nukras
või lausa otsa lõppenud seisus maju |
Sad sight between houses




Sealsamas kõrval võib aga näha ka „moodsat arhitektuuri“ |

But very “modern” architecture is also there :D




All the beginnings are different. Some start “Once upon a time… “, some “Blood! There is no doubt about it!”, and some “So, here it is.” My travel journal would begin also calmly and it does. 


In the morning I opened the window and saw neighbor’s cat, or at least some part of it. I had the very strong feeling that she had seen me long ago and was watching me closely. She was one our landlady’s cats, her house was right next to ours. 


After breakfast I went on a tour to discover our garden and I found it to be marvelous. Crassulas! Aloes! Banana trees and all sorts of unknown flowers and plants. 5 different species of ivy. I remembered one particular ivy that had to fight for its existence back home …


As a true northerners, we went to the capital Ponta Delgada at noon. It is very fine to walk somewhere when you are out of season and it is siesta. All the narrow streets are almost empty and I could admire the lava rock mosaic mixed with marble. It is impressive how much lava is used everywhere. 


We found a market which seemed deserted but at the minute we stopped and admired the round yellow  bodies of pineapples a man appeared and he took a knife and offered each a piece on fruit. This was something! We left there with 2kg pineapple in a bag. It seemed a bit expensive – 5€ kg but none of us knew how much a pineapple costs in Estonia. So we decider it must be more. 


We took slowly on our first day, asking around about whale watching offers and then we just sat on the square in front of the church São Sebastião. I was wearing my thin long dowsers, I call them the curtains, and I feared the sun just tear them apart. It was October. I can’t imagine what its like in August. The stone was so hot one could’ve make eggs and bacon on it. 


End of the first part. Next will come next Sunday. 


It is also the first day but we went for a short ride.