Šumajad

Täiesti ootamatult sattusin kell 9 hommikul jänestele, kes ennastunustavalt üksteist klobisid. Ja nad häälitsesid ka. Siis äkki sai kõik läbi ja nad jäid lihtsalt istuma põllule. 

Halljänes, European hare, Lepus europaeus

Kassid ja banaanid

On aeg uusaasta tervitused veidi tahapoole lükata :) 

Olen ütlemata tänulik ja rõõmus, et hetkel on lausa kolm projekti käimas, kuhu olen kaasatud. Kõik kolm on üleval, kestavad ning neid saab vaadata veel mõnda aega. 

Kõige viimane neist on väga huvitav ja head mõtlemisainet pakkuv näitus "Puudutus. Väike foto, suur lugu" Tallinnas Dokfoto keskuses (Telliskivi 60a/5).

Teiste hulgas on seal üleval ka minu kolm hõbeželatiinfotot.

Teise projektina on Balti Jaamas kunstitänav, kus on üleval viie Eesti kaasaegse naisfotograafi tööd, sealhulgas ka minu 5 tööd. Ka need on analoogfotod, kuid digiprindis. 

Kolmandana saab veel vaadata Fotomuuseumis minu kassinäitust "Vaikivad targad". Kõik tööd on 100% hõbeželatiinfotod, mõni neist ka teisel materjalil kui klassikaline fotopaber. 

Kõik kolm on seega analoogprojektid ja selle üle mul on ainult hea meel! Minge vaatama, minge hetkeks välja argimelust ning saate osa millestki heast :) 

Ilusat kevade jätku! 

(Ehk varsti läheb ilm ka soojaks.)

Head uut aastat - tulgu see parem!

Jälle saab soovida, öelda, mõelda head uut aastat. Mõelgem siis. 
Tulgu see parem mitmeski mõttes. 

Olen omale traditsiooniks muutnud aastavahetusel pilti teha Toompea taustaga, kui mul see võimalik on. Nii ka sel korral. 

Eile õhtul 23:30 kaamerat valmis seades olin põnevil, sest lubati laseritega vaatemängu, mis pidi olema nähtav kilomeetrite kaugusele ning olin ka ootusärevuses, et kas on siis sel korral veidi vaiksem ja/või vähemalt lühemalt seda lärmi. 

Kahjuks pean ütlema, et ma olen pettunud. Suunasin oma kaamera Toompea suunas ja kui kell sai 00:00 jõudsin teha vaid ühe "tühja" pildi. Edasi oli vaid kõvulukustav raketirägastik. 15 minutit pausideta. Ootasin tagasihoidlikumat lähenemist rakendidusele, kuid oli hoopis vastupidine seis. Eks see tekitab segaseid tundeid, arvestades kõikvõimalikke hetkel valitsevaid nüansse meil ja mujal.
Laseritest polnud "haisugi". 

Toompeal lasti suurem osa valgustust sootuks ära mingil hetkel, aga ükskõik, mis suunas ma vaatasin, käis selline raketisadu, mida pole tükil ajal olnud. Lisaks tavalistele rakettidele käis aeg-ajalt jõhkraid kõmakaid, nii et aknad veidi värisesid. 

Ja siin see on, raketipidu 2022. 

Head uut. 

Kassikalender 2023

Kuidas teha kassikalendrit? Eks ikka nii, et võtad fotoka, näed kassi ja klõps! Ja nii 12 korda, kalender naksti purgis. Lisaks kaanepilt. 

See on kolmas kassikalender, mille ma kassikohvik Nurri kassidega olen teinud.

Hommikul kohale jõudes on kassid õudselt põnevil. Nüüd saab värki, süüa, paisid, mängida, tähelepanu. Ja jäävad väga ootusärevalt kogu kollektiiviga köögi ukse taha ootama, sabad erutusest võnkumas. 

Kohvikuperenaine Helen oli juba seal ning kui olime valinud sobiva koha, meisterdanud tausta ning selle ootele jätnud, läksime kööki aedvilju sorteerima. Varsti oli kuulda õudne kolin, natuke urinat ja siis üks heli, selline veider pladin, mis tekib mitme pehme käpapaari lidumisest kivipõrandal. Kassid olid meie tausta tervenisti uppi ajanud ja pidime kõike hakkama otsast peale tegema.

Koos perenaise Heleniga oleme ühte meelt, et kassid peavad tulema ise modelliks – ehk lähtume vabatahtlikkuse printsiibist, kasutades õige pisut ära ka nende loomulikku uudishimu.

Kuid ei saa salata, et me vahel ka aitame kassi sinna, kus võiks leida aset fotosessioon ning lihtsalt selleks, et nad ei pelgaks. Mõni kass on arglikum, mõni julgem, on ju kohvikukassid enamasti varjupaigast ja mõnelgi on minevikus haavu, mida aeg pole veel terveks teinud. Proovime julgustada neid aremaid, et ka nemad saaksid pildile, muidu on kalendris ainult see üks tšempion, kes tahab igal pool olla, kuid meie eesmärk on jäädvustada kalendris siiski kõiki (enamus) kasse. Tuleb olla väga kannatlik.

Kui eelmisel aastal oli kalendritegu nii, et tekitasime siia ja sinna erinevaid taustu ning olukordi, mina pidin vaid nobejalgselt jooksma, siis sel aastal otsustasin olla pigem ühe koha peal ja oodata, millal kass ise tuleb. Ja ta tuli.

Ja läks.

Ja siis jälle läks.

Või hüppas üle.

Tegelikult saaks varsti teha lahkuvate kasside erikalendri ja tegemise momentidest saaks mitu aastat ette ka kalendrit teha.

Ja ometi on neid lahkuvaid, hüppavaid, „tahan ise kõikide piltide peal olla!“ kasse nii mõnus pildistada. Väga huvitav on sessioonide ajal jälgida kasside arusaamist meie tegevusest ja soovidest. Näha, kuidas nende aju töötab - alati on keegi, kel juba esimese päeva lõpuks on selge, et ahaa, ma pean seal olema, tulen, pole probleemi! Ja kui järgmisel korral alustame, on tal see meeles, see on juba tuttav tegevus. Kassid on nutikad ja õpivõimelised!

Aeg läheb selle tööga ka väga ruttu ja kui märkame, et kassid hakkavad väsima, selgub, et 4 tundi on läinud!

Kalendrit saab osta kas kohvikust koha pealt või tellida nende e-poest.

Marjavaras 

Kas lähed sinna?
Hästi, lähen! 

Miks mina pean november olema?

Mina olin eelmisel aastal november!

Musta kassi saba punase kassi taga

Kas te maitserohelisega juba tegite?

 

TMKK - jää hüvasti kollane koolimaja!

 – vaid mõned nopped mälestustest –

Osad kommentaarid on ka piltide juures.

 

Väga kaua on möödunud sellest päevast, mil viimati A-majas ringi liikusin ning nüüd seal uuesti olles tundsin, et see on tulvil kohati kummituslikke mälestusi.

Ma mäletan, et ma tassisin kodust kaasa lisaks kehalise riietele ja viiulile ja õuntele ja nootidele kaks paari uiske, et mu pinginaaber saaks ka uisutada [loe]: pikal vahetunnil jäätunud mäest alla lasta. 

Ma mäletan, kuidas me proovisime teha kooli alale tiiru peale mööda betoonaeda ja kui tuli koht, kust betoon oli ära murenenud, sai nuputada, kas jõuab mööda raudtrosse teisele poole või ei. 

Proovisime ka müüri pealt vihmavarjuga alla hüpata, kas võtab tuule alla või ei.

Minu aeg jäi perioodi, mil tegutses natuke kooli raadio ja ilmus ajaleht Kõva Sõna; kui toimus koolireform ja kolmas klass jäi vahele; kui rublad muutusid kroonideks.

Pühapäeval – 19.juunil 2022 toimunud ärasaatmispidu oli väga äge. Suurim tänu korraldajatele ja ka osalejatele, oli palju rõõmsaid kohtumisi!

 Eriti rõõmsaks tegi mind kohtumine oma klaveriõpetajaga! 😊

 

Kiikasin meie põhikooli klassi, (eesti keele klass) see oli kohe direktori kabineti kõrval.
Nüüd on klaver on teise seina ääres, minu ajal oli see just seal direktori kabineti seina vastas
ja kui poisid liiga kõvasti Gunnar Grapsi või McGyverit mängisid, tuli jälle direktorile vastust anda.

 

Meie päris esimene klass. Meil oli väga range ja imeilusa käekirjaga
klassijuhataja. Sellesama imeilusa käekirjaga kirjutas ta mulle päevikusse
ühtelugu märkuseid.

Trepikäsipuude kultuurikiht on paks ning lihvitud aastakümneid püksitagumike poolt

VÕIMLA – seal juhtus kord üks humoorikas seik, kuidas E kahepoolsed uksed kõige piitadega tükkis eest lõi :D
Suuremad poisid olid meid väljastpoolt luku taha pannud ja ei aidanud ükski palumine ega ähvardamine.
Seepeale E hõikas, et mind te kinni ei hoia!, ja pani põmaki!, ja uksed läinudki eest :D

 

 

Garderoobi geto on peaaegu samasugune :)

B-MAJA koridorid on kuulnud ja näinud igasuguseid emotsioone.
Rõõm on näha, et ka armastus pole sealt mööda hiilinud, kuigi II korruse saal paneb nii mõnegi veel kananahastama.
Sellegipoolest tundub, et majas on säilinud vastakad tunded.

 

Legendaarsesse koridori kahjuks ei saanud, aga see tee viis sööklasse ja seal juhtus küll igasuguseid asju … :D

 

 

Järgnevad 3 pilti tegi Ele

 
Kuna ma pildistasin natuke ka filmile, siis mingi aja pärast ehk tuleb veel veidi pilte.