Thursday, May 14, 2020

Kevad | Spring


*In English after the photos

Ja kevad on kohal. Missest, et ükspäev tuli jälle lund. Maikuu on hoos ja puud järjest rohelisemad.
Mul õnnestus teha kaks varahommikust ja üks õhtupoolikuline matk ühes metsatukas ja see oli ütlemata mõnus. Esimene hommik oli väga vaikne, välja minnes oli ühel pool suur ja hele kuu, teisel pool suur ja punane päikesetõus. Nende kahe vahel oli paks piimjas udu. Päikest jagus vaid hetkeks, siis läks ta pilve ja saabus pimedus, udu kadus kohe. Sellegipoolest on praegune helide foon looduses võrratu ja kui lihtsalt maha istuda, kuuleb ja näeb igasuguseid toiminguid. Näiteks lendnugiseid :D Või lehelinnu pesaehitust või metsapeegeldust pöialpoisi silmadest. (Lindudest varsti linnublogis!)



























Üks paanikas olev noor sokk, kes tahtis teed ületada,
kuid autod kihutasid nii kiiresti ja
mitte ükski juht ei märganud
tee ääres edasi-tagasi jooksvat sokupoissi.
Õnneks keeras ta otsa ringi ja jooksis metsa tagasi.





Põldudel kohtab igasuguseid loomi :)




Vanad tuttavad?








On käopäkkade aeg









Ja on rabarberi aeg






And it is spring. It doesn't matter that it snowed one day, it still May and everything is going greener and greener. I had the chance to take 2 early morning hikes and 1 evening hike in a small forest. And I enjoyed it. The first morning was very quiet, going outside there was large and bright Moon on one side and on the other there was a large and red Sun, that was rising. Between them was a thick and milky fog. The Sun was brief though, it went into the clouds very soon and the darkness came. The fog was gone momentarily. But still it is a wonderful time to be in the nature, when you sit quietly you can see all kinds of different doings and creatures, like flying martens :D Or a chiffchaff building a nest or a reflection of the forest from the goldcrest's eye. (Coming on my birdblog soon!)


Sunday, April 26, 2020

PS





Kõik mu välisreisid on olnud huvitavad ja harivad, täiesti ebatavalised isegi. Ma pole nt kordagi käinud lihtsalt palmi all, ikka seiklused, ning rand jäägu teistele. Mõned reisid aga on kirkamad kui teised ja mõned sihtkohad on jäänud meelde paremini kui teised. Emotsionaalselt. Olen tahtnud uuesti minna, kuid pole siiani seda teinud ja nii on nad mu mälestuses nagu pärlid, mis muutuvad aina säravamaks. 


Miks on mõned reisid „paremad“ kui teised? Ei teagi. Reisikaaslased on väga olulised, ja need olid väga head. Ilm on oluline, see oli hea. Vaheldusrikkus, loodus, emotsioonid, söök – uudsuse rutiin. Mingi seletamatu salapärane mõnus rahutus hinges, mis iga päeva ärgates on valmis võtma vastu kõike, mida päev toob. Eemalolek argielust ja ehk halbadest mõtetest, kuklas kuhjunud tegemata tööd ootavad kõik ilusti kodus ja on väga rõõmsad, kui sa ükskord tagasi jõuad (: 


Sao Miguel on nüüd ka seal pärlite seas. Kas on üldse võimalik sinna tagasi minna? Maailm on minu esimesest postitusest tundmatuseni muutunud. Kas on üldse võimalik veel kunagi reisida, turvaliselt? Me peame seda uskuma. Me peame uskuma, sest elu läheb edasi. The show must go on.


Ja niimoodi – kilkide laulu saatel – saabki mu reis selleks korraks läbi.
Aitäh teile kõigile, kes te olete minuga koos reisinud!






Of all the places I have visited, some are more bright than others. I can’t really tell why. Maybe it is the company or the climate or the combination of  lots of little details – the company, weather, your mindfulness, the food, the something unexplained in your spirit … And your mind is ready every day to take all it offers. All the heavy thoughts and the everyday routine is waiting nicely at home and are extremely happy when you get back (: 


Some of these places I would like to visit again, but still I haven’t managed to do so and they remain in my memories like pearls, going brighter and shinier. Sao Miguel is one of them now. Is it ever possible to go back? 

The world has changed so much since my first post. Is it ever possible to travel safe anymore? We must hope so. We must hope because life will go on. The show must go on.


And just like that – the crickets singing – my traveling ends for now.

Thank you for being with me!



Sunday, April 12, 2020

C'era una volta una gatta


*In English after the photos



C'era una volta una gatta
Che aveva una macchia nera sul muso …


(Elas kord üks kass
kellel oli koonu peal must plekk … )



Nii laulab Gino Paoli oma loos Una Gatta



Kassid, need müstilised olendid, nad vajavad eraldi peatükki. Oma välisreisidel ootan alati kohtumisi kassidega. Igaüks on ikka isemoodi. Mõni pelgab, mõni tahab tutvuda ja kuigi nad mõistavad võõramaist artikuleeritud kõnet (minu jaoks), on olemas ka universaalne kasside keel ja selles me siis kõneleme. Ja selles keeles on nad enamasti nõus ka pildile jääma. Nagu nad oleksid õnnelikud, et keegi seda veel oskab. 


São Miguelil kohtasin ka õnneks kasse. Esimesel hommikul, kui akna lahti tegin, nägin kohe kolme elementi – ookean, kanaarilind ja naabrikass. Hiljem selgus, et naabril on õige mitu kassi. 
Esimesel õhtul väljasõidul kohtasin ka üht tõelist Rämbu Pulksaba, kelle sinised silmad seirasid meid eemalt oma kohalikul moel.

Väikestes vanades linnades ja külades jalutades tuleb ikka piiluda nurgatagustesse ja põõsaalustesse, seal tihti keegi kükitab, jälgib või põõnab. 

Üks põõnaja oli küll selline, et tundus lausa norskavat, kuid kohe kui kaamera valmis sättisin, oli ta juba teel minu suunas, et minuga tutvust luua. 


Ernest Hemingway olevat öelnud, et Üks kass viib teiseni. Mina tõlgendan seda nii, et kui juba olen näinud ühte ja saanud temalt nõusoleku pildi tegemiseks, siis näen ka teisi. 

Ja siin nad ongi – minu kohatud S
ão Migueli kasside kontsentratsioon.
Kuna praegu on tegemist siiski reisipäevikuga veel, siis ma pikemalt kassidest ei kirjuta ;)



 

Põõnutajad 
|
2 idle cats



Elas kord üks kass, kellel oli koonu peal must plekk … (Gino Paoli)
|
Once there lived a cat who had a black spot on its nose … (Gino Paoli)


Dialoog iseendaga
|
Dialog with myself 


Kassid teavad, et vahel tuleb distantsi hoida
|
Cats know that sometimes it’s best to keep ones distance 


Pesuvalvurid  
|
Laundry guardians


Põõsaalune
|
Underbushian :D  


BFF


Oma õue kass
|
One of our "home" cats 


Mõõdukas  uudishimu
|
Reasonable curiousity 



Rämbu-Pulksaba
|
Rambo



1. oktoober on musta kassi päev 
ja selle päeva hommikul jalutas üle õue selline tegelane 
|
1th of October is the Black Cat Day and 
the first thing I saw this morning was this little creature (:  


Naabrikass
|
Neighbors cat 


Laavakividel on soe, kui me läksime, ta magas, kui me tulime, ta magas
|
It’s warm on the lava rock. We went she slept, we came back she slept 



„Ja teie soov?“
|
"And you want..?" 


 Ei tõlgi seda ilmet :D 
|
I'm not going to translate that expression :D


Aga uni siiski vist kõige magusam
|
 Oh, the sweetest dream... 


Viimane lihv ja siis välja 
|
Last look in the mirror and then out!  




Hea turvaline koht redutamiseks
|
Safe place to observe 


Selle kassiga ei suutnud me jõuda kokkuleppele, 
kas ta siis soovib pilti või ei ja lõpuks sai selline
|
With this cat we couldn't reach the understanding 
whether to take or not to take photo


3 sõpra Sete Cidadest :) 
|
3 friends from Sete Cidades 




C'era una volta una gatta
Che aveva una macchia nera sul muso …


There once lived a cat

Who had a black spot on its nose …



This is a song called Una Gatta by Gino Paoli



Cats , these mystical creatures, they need their own chapter. On my travels I always hope to meet cats. And each and every one of them are a personality. Some are a bit frightened, some wants to say hallo and although they understand a foreign language from where I look, they all understand a universal cat language ant that’s the language we speak. They are mostly agreeable when I want to take a photograph. It’s like they are happy that someone is speaking the universal cat language. 


I met several cats on São Miguel. The very first morning I saw 3 elements when I opened my window – the ocean, the canaries and the neighbour’s cat. Later I discovered that our neighbours have many of them. 


On our first afternoon adventure I saw my first local Rambo-cat, whose bright blue eyes were monitoring us with its local way. 


Walking in small villages or towns one always have to check under the bushes or peak behind the corners – one may see a sitter or observer or a sleeper there :D Once I saw one and it seemed snoring but at the moment I put my camera ready, she was on the way to meet me. 


Ernest Hemingway used to say that One cat leads to another. I translate that if I see one cat and its willing to come to my photograph, then I will see others.

And here it is – my catscape of São Miguel.  

Since it is still my travel journal, I don't write more about cats ;)