Seadsin oma
samme üle kastese heinamaa, päike hakkas kohe-kohe tõusma. Võililled olid veel
nuppus. Kõik hakkas ärkama, ööbik juba laksutas, põõsalinnud tegid hääleproove.
Toonekurg maandus sahinal võilillepõldu. Koos päiksetõusuga seikles oma tee
heinamaale ka nooruke sokupoiss, seades oma peenikesi jalgu kõrge kaarega üle
võilillede. Tema mind ei märganud, kui ma seal märjas rohus istusin ja jälgisin
heinamaal toimunut. Oli tunne, justkui mind, inimest, polekski tegelikult seal,
et mind oli korraks võetud omaks. Sokupoiss jalutas minu suunas, vaatas mind.
Seisatas. Tuli edasi. Iga sammuga minu suunas tõusis tema seljataga päike üha
kõrgemale, kuni täpselt siis, kui võimas hommikupäikese kuldne tervitus jõudis
üle metsa, seisis sokupoiss minu ees nagu Kuldvillak. Me vaatlesime pisut
teineteist, tema uudishimulik ja üllatunud, mina pimestatud päikesest ja
sellest hetkest – hetkest, mis jääb kauaks meelde, ja võib-olla kunagi enam ei
kordu.
