Algselt tahtsin lihtsalt pildiseeria üles riputada, sest ka pildid on kõnekad. Aga siis tundsin, et pean natuke veel end välja elama. Ja nii on siis pildirea ees palju teksti. Nii palju, et osa pilte jääb teiseks postituseks.
Kasside Turvakodus on ühest küljest tore ja rõõmus ja saab
palju nalja. Teisest küljest jälle on sel kõigel pideva ning jätkusuutliku
mustriga nukruse varjund. Ja ma lihtsalt pean natuke seda negatiivsust endast
välja saama, nii et ma palun vabandust, kui kellelegi liiga teen.
Nukrus tuleb sealt, et paljud neist kassidest on hüljatud.
Maha jäetud, "unustatud", minema visatud, välja aetud. Koduta. Selle
taga enamasti inimene ise. Inimene, kes hindab kodu, perekonda, soojust, lähedust.
Ent kes ei pea koduloomast nii palju lugu, et ka teda perekonnasoojuse sisse
arvata. Ma ei eita, et olen irooniline ja ebatäiuslik, ent ma mõistan taolist käitumist ometi
sügavalt hukka, ma ei hakka ilmselt kunagi mõistma neid inimesi, kel ühel
päeval saab oma enda tarkusega võetud loomast villand ja ta kas viskab ta
tänavale või viib kliinikusse magama panemisele. See võrdub ju tapmisega. Kummalisel
kombel on endiselt levinud nähtus, et kevadel suvilasse minnes võetakse omale
kass, kes suve jooksul kasvab ja vabalt ringi jookseb ning suve lõpuks on ta
tiine ja sinna suvilasse ta jäetaksegi. Seejuures ei saa rääkida looduslikust
valikust ega -seadusest, sest see on inimese valik, kas ta võtab omale looma ja
mis ta temaga edasi teeb. Inimkaaslusega valitsevad inimese loodud seadused.
Ehk igaüks arvab, et ta ise teab, mis tal sisimas toimub,
aga ilmselt siiski mitte, sest sel juhul poleks ebainimlikku käitumist. Poleks maksuta
õigusi ja vastutusvabastust.
Nüüd võiks tegelikult positiivsuse uksest sisse astuda, aitab
süngetest varjunootidest. Kõlistan turvakodu ukse taga kella, tean,
et juba kogunevad mõned kassid ukse juurde, et näha, kes tuleb. Külalised on
toredad. Vahel toovad nad midagi head süüa, vahel mänguasju. Ja minul on nii
hea sinna sisse astuda, nähes kõiki neid tervitajaid. Keegi nurrub, keegi tahab
pai ja keegi tõuseb jalgade najale püsti, et uurida lähemalt. Vahel tuleb
kummardada õige madalale, et mõni väga põhjalik uudistaja saaks mu silmnäo ikka
korralikult üle nuusutada.
Minu pildimasinad pakuvad jätkuvat põnevust.
Objektiiviklaasilt peegelduste ja läbi objektiivi minu enda silma jälgimine on
huvitav. Katikuklõps paneb ka nurgaskükitajad vähemalt korraks üles vaatama.
Objektiivi varjuk on ilmselt paarikümne kassi poolt juba "enda omaks"
hõõrutud. Kassipojad mahuvad lausa sinna peale ja kui ma ise olen pikali või
kükitan, leiab keegi ikka tee minu selja peale. Et ikka aidata ja
kompositsiooni sättida ning modelle karjatada. Häid abilisi on alati tarvis.
Mängida oskavad turvakodu kassid üsna hästi. Kes paremini,
õpetab seda ka teistele, kel pole varasemalt ehk nii väga vedanud
mängukaaslastega. Kindel see, et mõni
mänguasi meeldib rohkem, mõni vähem. Kõik mängivad kordamööda, keegi ei trügi
vahele, kõik ootavad oma järge. Ja nii möödub tund tunni järel. Siis on söögi ja
siesta aeg. Üksteise järel kukuvad rahulolevad tegelased igaüks kuskile
pesasse, silmad vidukil ja pärast tualetti vajuvad silmad päris kinni ära.
Ma olen nüüdseks käinud kassidel külas palju kordi ja eriti
rõõmustav on, et selle aja sees on mitu vurrukuningat juba päris oma koju
läinud. Rõõmustav on ka see, kui ma näen, et mõne kassiga on toimunud tõeline
ümbersünd. Umbusaldus vaheldub tasapisi, päev-päevalt usaldusega ning paikäsi
saab lahutamatuks kaaslaseks.
Minge külla Kasside Turvakodusse, teid tervitavad vahvad neljajalgsed nurrumootorid :)
Võite neile ka kirjutada info@kassideturvakodu.ee
