Kuidas alustada? Kust
alustada? Aeg liigub kahel tasandil korraga – kas olen sattunud teisele poole
seda peegelsiledat veelompi? Teate küll, kui tänaval kõndida ja täiesti siledal
maal ilma ühegi väreluseta veeloiku kohata, siis mööda seda serva kõndides võib
näha maailma, mis on teisel pool. Seal on näiliselt kõik samamoodi, aga üldse mitte.
Arvasin pikalt, et olen kogemata sinna kukkunud ja kusagil läheb minu „päris“ elu edasi. Nüüdseks olen muidugi harjunud oma uue „päris“ eluga. Ent aeg on endiselt veidras vormis. Iga päev on uus päev, on ühtlaselt kiire ja aeglane.
Kas raamatu lutsutamine on sama kasulik kui selle lugemine? Kõik söögiks – meie pere noorima liikme loosung kõlab selgelt ja valjult. Mämm-mämm aga tehakse ainult siis, kui on köök ja söök. Kõik muu on lihtsalt maitsmismeele treenimiseks ning hammaste teritamiseks.
Tuleb tunnistada, et juba õnnestub mul endal ka päriselt raamatut lugeda. Periooditi. Ja mahutada uude pärisellu oma eelmise elu nüansse. Isiklik ruum on õnneks siiski veniv mingis suunas.
Kui öeldakse, et laps tuleb kaasata oma tegemistesse ja temposse, siis täpselt nii ongi – ta liigub meie rütmis. Kaasamise osas on ta kohal seal, kus kaasamisest ka temale midagi pakkuda on.
Teineteise ääremaad, umbes seal Kuiperi vöö kandis, on meil korduvalt läbi käidud, vahel tuleb veel ette üksikuid rännakuid sinna, et vaadata, kas piiripostid vajavad hooldust, kuid ei, need on hooldatud. Niiviisi, teineteist lugedes ja orgaaniliselt liikudes suudame me teha end isekeskis täiesti arusaadavaks.
Kui nüüd Kuiperi vöö ja piiripostide peale mõelda, siis kindlasti tuleb ka see aeg, mil piirid lükatakse kaugemale, lausa Oorti pilve. Aga praegu püsivad nad veel paigal ja iga õnnestunud päev ning üle 5 unetunniga öö on hea.
Lõpetuseks tsitaat minu hetkel pooleliolevast raamatust:
""Ega me hiired ei ole. Me oleme inimesed," vastas kingsepp.
Inimene olla tähendab midagi erilist, mõtlesin mina, aga mida täpsemalt, seda ma ei teadnud."
Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast", LR 2021|29-30
