Vahepeal on juhtunud palju - täitunud on minu suur unistus ja üks raamat on jõudnud ilmavalguse kätte.
"Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus" on I osa ühest pöörasest ja hoogsast seiklusloost.
Raamatu väljaandmine sai teoks tänu headele hooandjatele läbi Hooandja platvormi. Suur tänu veelkord!
Raamatut saab osta DarkroomCat'i e-poest
Aga võib ka otse mulle kirjutada :)
Ma pildistan
tegelikult ka inimesi!
Mul on alati nii
hea meel, kui keegi seda küsib. Enamasti arvatakse, et ma rooman kusagil rannal
või varitsen põõsas või planeerin näitust :D
Ja on isegi
niimoodi küsitud, ääriveeri, ettevaatlikult, pika sissejuhatusega, et kas ma
ikkagi oleksin nõus, see üks kord, tegema pilti meist – inimestest. Jaa!
Ma armastan
mustvalget filmi ja nii pildistan ma palju filmile. Aga loomulikult teen ma ka
digitaalseid sessioone – tihti teen nende kahe kombinatsiooni ja nii juhtubki,
et kui filmid on ilmutatud ja ülevaatuse läbinud, saab inimene (-sed) endale ka
filmipildid digikujul ja 1-2 motiivi paberil. Pärispilt, valmistatud punase
valguse paistel pimikus.
Inimesed on
ilusad ja seda tuleb jäädvustada. Minu meelest mustvalge film annabki seda ilu
edasi kõige paremini. Väljakutse nii modellile kui fotograafile on teha pilti stuudios
ilma ühegi lisandita. Lihtne on ju mingi butafoori taha varjuda, kuid olla
ehedalt ja otse kaamera ees nõuab rohkem julgust ja nii võib enese seest
mõndagi avastada.
Kuna ma ei jaga
väga tihti oma töid, siis ongi jäänud mulje, et ma seda ei tee, aga siiski.
Aegajalt teen mõnest sessioonist blogisse postituse – https://reetsau.blogspot.com
_.jpg)
_c_2.jpg)
Hiljuti lugesin paavst
Innocentius III kirjutatud traktaati „Inimolu viletsusest“ (tõlk Marju Lepajõe).
Ta polnud siis
küll veel paavst, kuid kirjutas ta selle aastal 1195. Praegu on minu
lugemislaual Tanel Jäppineni käsiraamat „Kuidas luua lapsega usaldusväärne ja
tugev suhe“, ehk rahumeelse vanemlikkuse käsiraamat.
Neid kahte
eraldab enam kui 800 aastat. Kuidas nad omavahel seotud on? Ega pruugi ollagi.
Kuid – ikka ja
jälle ma jõuan tõdemuseni, justkui selle sisemise teadmise kinnituseni, et inimene
pole muutunud. Läbi aegade on ja jääb inimene ning tema loomus samaks.
Aga ma tahan
uskuda, et inimloomus on võimeline arenema ning seda läbi oma laste. Kui väga
üldistavalt öelda, siis see 800 aastat pole muutnud muud kui kommunikatsiooni. Kui
natuke detailsemalt, siis on aeg ehk muutnud suhtumist lastesse. Laps kui
inimene, kellel on tunded, mõtted, vajadused.
Ma pole veel seda
uut käsiraamatut kuigi palju jõudnud lugeda, kuid usun, et mind ootab ees põnev
ja hariv lugemine. Ehk leian sealt seest ka midagi, mis minule lisab kinnitust,
et olen õigel teel.
Lastekasvatusest
arusaamise osas on nii kardinaalseid muudatusi toimunud juba ühe põlvkonna
jooksul. Mina oma lapsepõlve … oma lapsele ei soovi : ) Ja kui teisiti ei oska,
aga tahaks, siis tuleb otsida abi väljastpoolt.
Jätku lugemist!
Tuli jälle.
Tuli paugutades ja rohke raketisajuga. Lärmi ja möllu jagus.
Hea, et ma ei andnud ühtegi uusaastalubadust, sest täna on lihtsalt järgmine päev ja kuidas siis üleöö paremaks inimeseks hakata? :)
Täiesti ootamatult sattusin kell 9 hommikul jänestele, kes ennastunustavalt üksteist klobisid. Ja nad häälitsesid ka. Siis äkki sai kõik läbi ja nad jäid lihtsalt istuma põllule.
Halljänes, European hare, Lepus europaeus
On aeg uusaasta tervitused veidi tahapoole lükata :)
Olen ütlemata tänulik ja rõõmus, et hetkel on lausa kolm projekti käimas, kuhu olen kaasatud. Kõik kolm on üleval, kestavad ning neid saab vaadata veel mõnda aega.
Kõige viimane neist on väga huvitav ja head mõtlemisainet pakkuv näitus "Puudutus. Väike foto, suur lugu" Tallinnas Dokfoto keskuses (Telliskivi 60a/5).
Teiste hulgas on seal üleval ka minu kolm hõbeželatiinfotot.
Teise projektina on Balti Jaamas kunstitänav, kus on üleval viie Eesti kaasaegse naisfotograafi tööd, sealhulgas ka minu 5 tööd. Ka need on analoogfotod, kuid digiprindis.
Kolmandana saab veel vaadata Fotomuuseumis minu kassinäitust "Vaikivad targad". Kõik tööd on 100% hõbeželatiinfotod, mõni neist ka teisel materjalil kui klassikaline fotopaber.
Kõik kolm on seega analoogprojektid ja selle üle mul on ainult hea meel! Minge vaatama, minge hetkeks välja argimelust ning saate osa millestki heast :)
Ilusat kevade jätku!
(Ehk varsti läheb ilm ka soojaks.)
Jälle saab soovida, öelda, mõelda head uut aastat. Mõelgem siis.
Tulgu see parem mitmeski mõttes.
Olen omale traditsiooniks muutnud aastavahetusel pilti teha Toompea taustaga, kui mul see võimalik on. Nii ka sel korral.
Eile õhtul 23:30 kaamerat valmis seades olin põnevil, sest lubati laseritega vaatemängu, mis pidi olema nähtav kilomeetrite kaugusele ning olin ka ootusärevuses, et kas on siis sel korral veidi vaiksem ja/või vähemalt lühemalt seda lärmi.
Kahjuks pean ütlema, et ma olen pettunud. Suunasin oma kaamera Toompea suunas ja kui kell sai 00:00 jõudsin teha vaid ühe "tühja" pildi. Edasi oli vaid kõvulukustav raketirägastik. 15 minutit pausideta. Ootasin tagasihoidlikumat lähenemist rakendidusele, kuid oli hoopis vastupidine seis. Eks see tekitab segaseid tundeid, arvestades kõikvõimalikke hetkel valitsevaid nüansse meil ja mujal.
Laseritest polnud "haisugi".
Toompeal lasti suurem osa valgustust sootuks ära mingil hetkel, aga ükskõik, mis suunas ma vaatasin, käis selline raketisadu, mida pole tükil ajal olnud. Lisaks tavalistele rakettidele käis aeg-ajalt jõhkraid kõmakaid, nii et aknad veidi värisesid.
Ja siin see on, raketipidu 2022.
Head uut.
