Jätku lugemist!

 

Hiljuti lugesin paavst Innocentius III kirjutatud traktaati „Inimolu viletsusest“ (tõlk Marju Lepajõe).

Ta polnud siis küll veel paavst, kuid kirjutas ta selle aastal 1195. Praegu on minu lugemislaual Tanel Jäppineni käsiraamat „Kuidas luua lapsega usaldusväärne ja tugev suhe“, ehk rahumeelse vanemlikkuse käsiraamat.  

Neid kahte eraldab enam kui 800 aastat. Kuidas nad omavahel seotud on? Ega pruugi ollagi.

Kuid – ikka ja jälle ma jõuan tõdemuseni, justkui selle sisemise teadmise kinnituseni, et inimene pole muutunud. Läbi aegade on ja jääb inimene ning tema loomus samaks.

Aga ma tahan uskuda, et inimloomus on võimeline arenema ning seda läbi oma laste. Kui väga üldistavalt öelda, siis see 800 aastat pole muutnud muud kui kommunikatsiooni. Kui natuke detailsemalt, siis on aeg ehk muutnud suhtumist lastesse. Laps kui inimene, kellel on tunded, mõtted, vajadused.

Ma pole veel seda uut käsiraamatut kuigi palju jõudnud lugeda, kuid usun, et mind ootab ees põnev ja hariv lugemine. Ehk leian sealt seest ka midagi, mis minule lisab kinnitust, et olen õigel teel.

Lastekasvatusest arusaamise osas on nii kardinaalseid muudatusi toimunud juba ühe põlvkonna jooksul. Mina oma lapsepõlve … oma lapsele ei soovi : ) Ja kui teisiti ei oska, aga tahaks, siis tuleb otsida abi väljastpoolt.
Jätku lugemist!