Juhuse tahtel

For the English version scroll down past the photos

Ma seisan puu taga ja pildistan põdraema koos pooleaastase vasikaga. On tuuline ja päikseline septembri lõpp. Mul on seljas t-särk, jalas läbiligunenud äkased püksid ja vett täis kummikud. Mul on külm, ma värisen. Või on see erutusest?

Veidi aega enne seda: roomasin fotoaparaadiga 15 m mööda kiviklibust rannariba, et saada ligemale kahele noorele plüüle, kohe pärast seda liikusin ranna teise serva, kus „komistasin“ kolmele noorele isahahale, kes rannal tukkusid. Et neid mitte segada, laskusin kohe pikali.

Mõne aja pärast hakkas ninna jube hais. Ise mõtlesin, et kes küll ometi on lasknud hunniku ja kuidas see hais nii vägev on, kas ma tõesti olen selle kõrval? Hais muutus väljakannatamatuks ja ma roomasin tagurpidi hahkade juures ära, et neid mitte häirida ja tõusin püsti ning sain ise häiritud. Ma polnudki lamanud hunniku lähedal, vaid hunniku otsas! Ja see hais tuli mu enda küljest! Õnneks oli fotoaparaat jäänud puhtaks, ent riideid ei olnud säästetud. Otsekohe sööstsin lainetesse end pesema. Kummik valgus vett täis. Jakk ja dressipluus rändasid ohtra loputusega seljast ära, püksid nirisesid vett niigi vettinud kummikusse ning ma hakkasin auto poole tagasi marssima, õudne hais jälitamas iga mu liigutust. Rannalindude luure jäi lühikeseks. Oli väga tugev tuul ja hetke pärast tilkus ka mu nina.

Kirusin mõttes oma tähelepanematust ning samas ülimat täpsust ja selle hunnikujätjat sellisesse kohta, et see lihtsalt peab midagi head tähendama, muidu oleks see lihtsalt üks s*** lugu. Kaka, fekaal, ekskrement, (mitte junni) hunniku lugu. Vahest peaks lihtsalt välja ütlema, et sitt lugu?

Terve kodutee soojenevas autos haistsin, mida olin rannast kaasa toonud. Äkki märkasin silmanurgast, et põder kooserdab raiesmikul. Pidasin auto kinni ja väljusin, poolalasti nagu olin ning  ikka veel tilkuv, haisust rääkimata. Värske õhk oli hea. Hiilisin mööda raiesmikule jäetud autorada vaikselt künkast üles, ise eriti lootmata, et veel seda põtra näen. Sest kes ei taanduks kui tuleb kahejalgne, kes üritab kõigest väest vaikselt liikuda, saatjaks lirtsuvad jalaasted ja sitahais. Kui künka otsa jõudsin ja hakkasin laskuma, ehmatasin kõvasti, kui üks suuresilmne ja –kõrvne karvane asi end liigutas ja mulle otsa vaatas, endal suu ammuli. Tema pani ühes suunas, mina kukkusin istuli teises suunas. Ja siis mõtlesin, et kae lolli, nüüd lasksin oma siiani elu parima põdrakaadri minna. Igaks juhuks mõtlesin, et lähen vaatan, äkki ei jooksnud kaugele, sest ega me kumbki saanud täit sotti, mis värk oli. Laskusin künkast alla, teisest servast üles ja hakkasin reipalt raiesmikule astuma kui viimasel hetkel nägin liikumist – minust vaid mõne meetri kaugusel kõrgus kellegi pruun tagaosa. Vahel töötavad reaktsioonid iseenesest ja nii ma siis astusin kolm pikka sammu tagasi ning tõmbusin lähedaloleva puu taha. Tahtsin põtra näha küll, aga ei tahtnud talle otsa ka joosta. Ja siis jäin jälgima. See oli suur emapõder. Varsti hiilis tema külje tagant välja kangete jalgadega ettevaatlik noor võsu. Temaga me ilmselt siis põkkusimegi enne. Ta kõõritas minu suunas ja hakkas siis sööma. Sama tegi ema. Ma ei tea, kas nad nägid mind või ei, igatahes oli tuul mulle soodsas suunas ja ühtlasi kuivasid ka mu püksid, kuigi kummik jäi endiselt vesiseks.

Vaatlesin neid tükk aega, väike põder kadus võsa vahele ära, kuid ema võttis ühelt noorelt puult kõik, mis võtta andis ja mina aina vaatasin. Vahepeal tegin mõne pildi. Iga kord, kui see suur uhke loom minu suunas vaatas, hakkas mu jalg värisema nagu autokooli linnasõidu eksamil ja mul oli tunne, et ta tuleb minult kohe aru pärima oma põdramoel. Aga seda ei juhtunud ja mu jalg jäi jälle vakka. Ühel hetkel ma lihtsalt taandusin ja jätsin nad sinna toimetama omi asju, ei tahtnud, et mind lõplikult avastataks ja nad end häiritud tunneksid. Pealegi hakkas külm mulle ka järele jõudma, ja nahavahele sättima, sest päike oli metsa taha vajunud juba ja nina tilkus liiast.

Mu elu kõige lähem põdraga kohtumine leidis aset tänu mitmele „õigesti ajastatud“ juhusele, mis kõik viis selleni, et ma sain jälgida meie metsade suurimat krooni nii lähedalt, teda hirmutamata ja olles ise tegelikult täiesti kaitsetu, kui ta oleks vihastanud.

PS, vahest ta tundis minust hoovavat ebainimlikku haisu ja hoidis distantsi :)

põder, Alces alces, moose, hirvi

 

 

 

I’m standing behind a tree and taking photos of a moose with its youngling. It’s sunny and windy, end of September. I’m wearing a T-shirt, soaking wet trousers and boots. I’m almost freezing and trembling. Or is it excitement?

 

Few moments earlier: I was crawling with camera in my hand about 15 m along the shore, only to get close to some young plovers. It worked. Then I moved forward (I was in bit hurry) and “stumbled“ to 3 young eider male, who were taking a nap. I quickly lay down and took some photos.

After a while I sensed that a horrible smell was coming out of nowhere. Who left this pile of shit here and how close was I to it? The smell turned to be intolerable and I crawled backwards, I didn’t want to disturb the eiders, and stand up. I wasn’t lying near it – I was lying in it! And the smell, it came from me! Fortunately my camera was ok. I ran into the sea to wash myself. It was impossible to put my jacket and trousers back on again, so I was only in my T-shirt. My trousers were soaking wet and my boots squished as I walked back to my car. Shorebird monitoring was cut off rather abruptly. The wind was very strong and my nose started to run.

I cursed the one who had left that “present” there and I “admired” my accuracy to lay down right on top of it. I had to believe that it meant something good, otherwise it would be nothing more than a shitty story. Shit, shite, faeces, excrement … so many words to describe so simple thing.

All my way to home, in a warming car I smelled what I brought along from that beach. Suddenly I noticed form the corner of my eye that moose was wondering on a bumpy clearing. I stopped the car and went out, fresh air smelled so good. I really didn’t hope the moose linger there so long, but I still went looking for it. I sneaked along the car trails up to a little hill and when I was going to get down there was a big and hairy thing that moved and looked right at me. The moose was startled and took off in one direction and I fell over in another... I was pretty sure I had lost my best opportunity to see the moose ever again, but some magical power told me to go looking for it. So I went. I was taking long and almost careless steps, hurrying, and at the last moment I noticed some movement – a big brown posterior were in front of me, my mind froze as I stepped back to hide behind the nearest tree and watched. It was a big mother moose and near it was this little thing that I had frightened before. It stared towards me and started to eat. So was its mother. I don’t know if they saw me or not, but the wind blew at the right direction and my trousers went almost dry.

I observed them for a while, snapping a photo every now and then, the little one almost vanished inside the bushes, but the mother was focused on a young tree and seemed to be finishing it off. Every time the mother looked at me, my leg started twitching like at a driving school final exam. But nothing happened and I calmed down. I wondered what would happen, if the mother moose should decide to come in its own moose way to ask, what I was doing there and who I was? But it didn’t.

So I just retreated and let them to their business. Besides, the cold wind started to get me and I remembered that I was wearing so few clothes.

This was my closest contact with this gorgeous crown of the forest and it happened all because of these events, all perfectly timed. And while observing them I myself was entirely defenseless.

NB, perhaps they did smell my inhuman stink and didn’t know what to make of me, so the best thing was to keep their distance and ignore me :)