Multifilm!

 

Olen Andreas Kakssilma ainetel nüüdseks teinud kaks minimultifilmilikku šedöövrit ja 

minult on palju küsitud, kuidas ma neid teen.

Variant a – üks imeline ja salapärane programm, kus on nupp GENERATE ja ta teeb.

Variant b – joonistan korra asjad valmis, teen ühe foto ja taas GENERATE.

Mõned variandid on veel olnud.

Aga – kes kunagi ise on teinud, teab, millest räägin, kui ütlen, 

et multifilmide tegemine on 

põnev ja tohutult aeganõudev töö.

Minu kaks suhteliselt robustset ja primitiivset multikat 

on valminud pärast lõputuid tunde mässamist.

Idee, 

stsenaarium, 

täpne käsikiri. 

Tegelased. 

Mis tehnika – akvarellid, 

pliiatsid, 

vildikad? 

Kollaaž? 

Vaja on kääre, 

paberit, 

kartongi, 

liimi. 

Tausta. 

Mitu tausta. 

Esemete omavaheline proportsioon, 

erinevad suurused. 

Paremalt vasakule, 

vasakult paremale.

Kui see on olemas, tuleb tekitada võtteplats, kus valgus püsib.  

Vaja on statiivi ja kaamerat. 

Ja kannatlikkust.

 Ja edasi on imelihtne – igast väikesest liigutusest foto.

 

Kui juhtub, et midagi läheb valesti, tuleb seda kohta remontida. 

Kuna minu võimalused selle koha pealt olid piiratud ja polnud võimalik võtteplatsi 

mitmeks päevaks üle jätta, pidin leidma aja, et teha kogu kupatus ühe jutiga. 

Ja nii mitu korda, kuni rahuldava tulemuseni. 

Nii tore kui see ka on, et omal tuunija kodus, ei soovinud ma siiski, et ta seda teeks :D 

Lasteaed on siinkohal suureks abiks.

Kokku tegin värvilist multikat vist kaks nädalat. Või rohkem. 

Samal ajal podises taustal mustvalge multikas, millest siis oli ainult teadmine, et ma teen. 

Aga mida või kuidas, ei olnud end veel mulle ilmutanud.

Jaa. 

Multika järgmine etapp on fotode töötlemine, monteerimine ja lugu „jooksma“ saamine. 

Eesmärk oli just selline jämedakoeline kulgemine.  

Helitaust!, tabas mind äkki ehmatus.

Väga suur õnn on siinkohal tunda kedagi, 

kes oskab muusikat teha ja nii, et see sobiks 😊 

Olen südamest tänulik Johannesele aja ja inspiratsiooni leidmise eest, 

et teha multikale sobiv muusika. 

Olen väga tänulik ka Helgurile, kes multikale teksti sisse luges. 

Mustvalgele multikale tinistasin ise heli – see nii super ehk pole, 

aga kuna multikas on ka veidi teistsugune, siis võib ka helitaust seda olla.

 

Ja kuigi ma ütlesin endale, et ma tükk aega enam multikaid ei tee, 

siis ometi tikuvad pähe aina uued mõtted. 

Enne tuleb aga raamat valmis saada!  

Müts maha multikate tegijate ees!

 

Kirjutamine - see on ju imelihtne!

Hando Runneli luuletus on mind saatnud lapsepõlvest saati: 

Mõtelda on mõnus

rääkida on raskem,

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem!

Kõnelda on kergem

kirjutada raskem, 

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem!

Kirjutada kergem,

rehkendada raskem,

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem! 

Mõtelda on mõnus,

kuidas kõik on raskem,

ärgem sellepärast

mõnu mööda laskem! 

Kuidas siis on lood?

Vahel on tunne, et kirjutamine – see on imelihtne! Mulle ju meeldib kirjutada.

Aga vahel on hoopis sein ees. Istun tühja paberi ees, sulg valmis, aga midagi paberile ei ilmu. Peas tormiliselt ja kaootiliselt lendavad mõtted on tekitanud plahvatusohtliku kaose ja ühelgi sabast kinni ei saa.

 

Andreas Kakssilma seikluste ülestähendustega on olnud igasuguseid olukordi.

Vahel tuleb mõte alles öösel või öö hakul ja siis ärkan mitu korda, et mõte hommikuks ei kaoks. Hommikul torman veel enne kohvivee keema panemist kirjutuslaua suunas, navigeerides üle Legosid täis põranda.  

Jah, olen proovinud hoida märkmikku voodi kõrval, aga siis vaja tuli süüdata ja seda ma ei soovi. 

Mingil hetkel hakkasid Andreas Kakssilma tegevused kindlamat kurssi hoidma ja siis oli tegu, et sama kärmelt kirjutada kui tarvis.

Kirjutamine on täiskohaga töö ja alles äratuskell 15 ajal tuletas meelde, et nüüd on argielu ja pere aeg. Vaja teha süüa, minna poodi ja lasteaeda. Õhtul, kui kõik magasid, tuli teine poolaeg ja tihti poole ööni, kuni lõpuks tuli pausi võimalus. 

Oli ka aeg, mil just Andreas Kakssilm hoidis mind vajumast musta auku. See aeg oli keeruline ja rusuv, aga kirjutamine oli kui majakas, mille tuli vilkudes mind õigel rajal hoidis. Ja nii ma kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin, kuni ühel päeval justkui ärkasin ja avastasin, et väljas on valge ja ma olen siin.

Praegu.

Ja ma tunnen.

Õhku, tundeid, valgust.

 

Minu jaoks on raamatud hädavajalikud. Raamatu abil on meil võimalus reisida kusagile, kuhu me päriselus ehk kunagi ei satuks. Nii lugemine kui kirjutamine on pääs teise maailma. Mõnda aega elada raamatus, kellegi teise seiklustes ja elus mõjub enda olemisele päästvalt.

Andrease lood on nagu võlulaegas ja kõik teised lood soovivad samuti ilmavalguse kätte saada, nii et kirjutamine jääb jätkuma! 

LINK Hooandjasse - 

Andreas Kakssilm ja Rohelise needus Hooandjas.