Hiljuti lugesin paavst
Innocentius III kirjutatud traktaati „Inimolu viletsusest“ (tõlk Marju Lepajõe).
Ta polnud siis
küll veel paavst, kuid kirjutas ta selle aastal 1195. Praegu on minu
lugemislaual Tanel Jäppineni käsiraamat „Kuidas luua lapsega usaldusväärne ja
tugev suhe“, ehk rahumeelse vanemlikkuse käsiraamat.
Neid kahte
eraldab enam kui 800 aastat. Kuidas nad omavahel seotud on? Ega pruugi ollagi.
Kuid – ikka ja
jälle ma jõuan tõdemuseni, justkui selle sisemise teadmise kinnituseni, et inimene
pole muutunud. Läbi aegade on ja jääb inimene ning tema loomus samaks.
Aga ma tahan
uskuda, et inimloomus on võimeline arenema ning seda läbi oma laste. Kui väga
üldistavalt öelda, siis see 800 aastat pole muutnud muud kui kommunikatsiooni. Kui
natuke detailsemalt, siis on aeg ehk muutnud suhtumist lastesse. Laps kui
inimene, kellel on tunded, mõtted, vajadused.
Ma pole veel seda
uut käsiraamatut kuigi palju jõudnud lugeda, kuid usun, et mind ootab ees põnev
ja hariv lugemine. Ehk leian sealt seest ka midagi, mis minule lisab kinnitust,
et olen õigel teel.
Lastekasvatusest
arusaamise osas on nii kardinaalseid muudatusi toimunud juba ühe põlvkonna
jooksul. Mina oma lapsepõlve … oma lapsele ei soovi : ) Ja kui teisiti ei oska,
aga tahaks, siis tuleb otsida abi väljastpoolt.
Jätku lugemist!
