skip to main |
skip to sidebar
Olen maal. On hommik, valmistusin just kohvi nautima raamatu seltsis,
kui äkki köidab mind õues mingi liikumine. Kägu! Muru sees! Meie aias
esimest korda näen. Mõtlesin, kuidas vaikselt toast välja pääseda, kui
uksed krigisevad kui vähjakotid. Õnneks sain vaikselt välja, aparaat
näpus ja hiilisin maja nurga taha. Kägu istus kuldreneti otsas, maiustas
tõukudega, väga tänuväärne tema poolt muidugi. Sain teda peaaegu pool
tundi vaadelda, enne kui ta ära lendas. Kohvi oli selleks ajaks, kui
tuppa tagasi jõudsin, just parajasti leigeks jahtunud. Aga käoelamus oli
selle eest ... !
Eesti Looduse eripreemia 2010
Õhtu oli rabas kaunis. Vaikne. Tedremulin kostus kaugele, õhtuseid soolosid tegid veel punajalg-tilder ja sõtkad ja kägu käis uurimas. Õhtul magama minnes oli väljas selline -
Järjekordne rabaöö möödus mõnusalt. Oli soe, linnud andsid kontserti. Ja isegi kui olla öö läbi poolunes ja rabas ja magamisaega vaid mõni tund, siis ikkagi on raske see moment, kui peab "tõusma", magamiskotist välja ronima. Kui juba kord väljas, pole probleemi. Seekord õnneks sain kergemini, oli lihtsalt vaja väljuda. Ja oh imet - oodatava vihma asemel oli välja selline vaatepilt, et ... et kui kohe ei lähe ja ei jäädvusta, siis haihtub kogu maailm me ümber. Nagu muinasjutt! Ja siis hakkas korraga väga kiire.