Ühel pühapäeva hommikul leidis aset vahva kohtumine.
Jälgisin üht hommikueinet võtvat sokku kui äkki ilmus sinna ka rebane. Kuna oli piisavalt kaugel, siis vaid jälgisin, tema mind ei märganud. Veel.
Natukese aja pärast otsustas rebane heinamaalt lahkuda ja ma otsustasin talle vastu minna. Ta oligi heinamaa kõrval oleval teerajal. Ja vaatas, kuidas ma temani liigun. Roomates. Ta oli lausa nii huvitatud, et istus maha ja ootas.
Kuna ilmselt liikusin tema jaoks liiga aeglaselt, ei viitsinud ta oodata ja korraks ta isegi lamas. Aga siis tõusis püsti ja sõi oma hiire ära, kelle oli heinamaalt püüdnud.
Seejärel liikus ta mööda teed edasi, mina tema järel, mitte enam roomates. Mingi aja pärast kuulsin ohkamist ja sokk tuli ka vaatama, et kes häirib pühapäeva hommikust metsatuka rahu.
Tuli välja tee peale, ohkas, vaatas rebast, vaatas mind, pilgus kumamas etteheide.
Rebane istus ja jälgis.
Mingi aja pärast sokk otsustas siiski lahkuda. Rebane vaatas veel veidi, et mida mina siis teha kavatsen ja justkui õlgu kehitates läks edasi. Lonkisin ka talle järele, korraks keeras ta end veel ringi, vaatas mind ja siis läks metsa. Hiljem nägin teda üle põllu minemas, ilmselt koju.
See oli üks kummaline rebane.
Tuleb meelde, et eelmisel aastal nägin kahel järjestikusel hommikul u samal kellaajal ja täpselt samas kohas üht rebast, kes mind jälgis, kui ma võililli eemal pildistasin.
