Tähismaastikud

Tähistaeva maastikuvaated ilma inimeseta. Järjest enam on keeruline leida kohta, kus ei tungiks ööpildile mingi võõras valgusallikas.

Tähtede all - Under the Stars

Augusti keskel olin maal. Kummaliselt soe ja selge oli, eba-augustilik. Justkui juuli, aga päike polnud enam terav, vaid soojendav.
Ka ööd olid selged ja seda tuli kasutada. 
Mõni öö jäi unevõlga, kuid öös on asju, mille pärast võlgu vahel tasub võtta.
Et mu abilistel ja kaaslastel ka võrdne unevõlg oleks, käisime kõik koos tähistaevast nautimas. Ja et nad randa ja poolsaare tippu magama ei jääks, veetsime maastikupildistamise vahepeal ka lõbusalt aega.
Taevakumm aga vahetas meie pildistamise ajal värvi.

Veelkord tänades neid nende abi eest, ongi siis inimmaastikud esimesena reas. (Kusagil olen ka ma ise.)

***

In the middle of August, I was out of the city for two weeks. Every day was like July, except that the Sun was no longer sharp, only warm.
Nights were also clear and beautiful. I just had to use them. 
Many nights I was in debt to sleep, but there are "things" in the night that this debt is worth taking for. 
I took all my companions with me so that they would have equally sleeping hours as me and making sure that they'd stay awake, we spent some funny time between the static landscape photographing.

To honor their efforts and supports once more, I uploaded our manscape photos first. (Me myself is also somewhere.)

Sõber siil

Oli tõesti "suurepärane" kesksuve päev. Juulikuu. Pool tundi tagasi alanud äike ja oasuuruste teradega äkkrahe oli lõppenud ning jäänud oli vaid vihm, mis oli üsna tagasihoidlik. Eriti kui võrrelda just olnuga. 

Keset hämarat sõiduteed toimetas üks okkaline tegelane. Paraku oli see taaskord selline tore külavahetee, mis vürtsitatud kurvidega ning vastupandamatu erinevate mootorsõidukite juhtidele. 

Pidasime Triinuga auto kinni ja kui olime natuke aega jälginud siili toimetamisi, tekkis mõte ta sealt tee pealt ära viia. Kuna ühel pool oli lihtsalt mingi aed ja teisel pool kiviaed, ei pääsenud ta ise kiiresti pakku, seega oli vaja ta sülle võtta. Vapper Triinu tõmbas kätte kindad, haaras vatiinvoodriga paksu vesti ja nii reisis sõber siil pehme vati vahel teisele poole kiviaeda. Okkakasuka kandja tegi kiired sääred, õnneks turvalises suunas. 

harilik siil, Erinaceus europaeus, European hedgehog

 

Kassid ja veel kasse

Nüüd lihtsalt pilte.

 

 

 

Kassid ja kassid

Algselt tahtsin lihtsalt pildiseeria üles riputada, sest ka pildid on kõnekad. Aga siis tundsin, et pean natuke veel end välja elama. Ja nii on siis pildirea ees palju teksti. Nii palju, et osa pilte jääb teiseks postituseks.  

Kasside Turvakodus on ühest küljest tore ja rõõmus ja saab palju nalja. Teisest küljest jälle on sel kõigel pideva ning jätkusuutliku mustriga nukruse varjund. Ja ma lihtsalt pean natuke seda negatiivsust endast välja saama, nii et ma palun vabandust, kui kellelegi liiga teen. 

Nukrus tuleb sealt, et paljud neist kassidest on hüljatud. Maha jäetud, "unustatud", minema visatud, välja aetud. Koduta. Selle taga enamasti inimene ise. Inimene, kes hindab kodu, perekonda, soojust, lähedust. Ent kes ei pea koduloomast nii palju lugu, et ka teda perekonnasoojuse sisse arvata. Ma ei eita, et olen irooniline ja ebatäiuslik, ent ma mõistan taolist käitumist ometi sügavalt hukka, ma ei hakka ilmselt kunagi mõistma neid inimesi, kel ühel päeval saab oma enda tarkusega võetud loomast villand ja ta kas viskab ta tänavale või viib kliinikusse magama panemisele. See võrdub ju tapmisega. Kummalisel kombel on endiselt levinud nähtus, et kevadel suvilasse minnes võetakse omale kass, kes suve jooksul kasvab ja vabalt ringi jookseb ning suve lõpuks on ta tiine ja sinna suvilasse ta jäetaksegi. Seejuures ei saa rääkida looduslikust valikust ega -seadusest, sest see on inimese valik, kas ta võtab omale looma ja mis ta temaga edasi teeb. Inimkaaslusega valitsevad inimese loodud seadused.  

Ehk igaüks arvab, et ta ise teab, mis tal sisimas toimub, aga ilmselt siiski mitte, sest sel juhul poleks ebainimlikku käitumist. Poleks maksuta õigusi ja vastutusvabastust. 

Nüüd võiks tegelikult positiivsuse uksest sisse astuda, aitab süngetest varjunootidest. Kõlistan turvakodu ukse taga kella, tean, et juba kogunevad mõned kassid ukse juurde, et näha, kes tuleb. Külalised on toredad. Vahel toovad nad midagi head süüa, vahel mänguasju. Ja minul on nii hea sinna sisse astuda, nähes kõiki neid tervitajaid. Keegi nurrub, keegi tahab pai ja keegi tõuseb jalgade najale püsti, et uurida lähemalt. Vahel tuleb kummardada õige madalale, et mõni väga põhjalik uudistaja saaks mu silmnäo ikka korralikult üle nuusutada. 

Minu pildimasinad pakuvad jätkuvat põnevust. Objektiiviklaasilt peegelduste ja läbi objektiivi minu enda silma jälgimine on huvitav. Katikuklõps paneb ka nurgaskükitajad vähemalt korraks üles vaatama. Objektiivi varjuk on ilmselt paarikümne kassi poolt juba "enda omaks" hõõrutud. Kassipojad mahuvad lausa sinna peale ja kui ma ise olen pikali või kükitan, leiab keegi ikka tee minu selja peale. Et ikka aidata ja kompositsiooni sättida ning modelle karjatada. Häid abilisi on alati tarvis.

Mängida oskavad turvakodu kassid üsna hästi. Kes paremini, õpetab seda ka teistele, kel pole varasemalt ehk nii väga vedanud mängukaaslastega.  Kindel see, et mõni mänguasi meeldib rohkem, mõni vähem. Kõik mängivad kordamööda, keegi ei trügi vahele, kõik ootavad oma järge. Ja nii möödub tund tunni järel. Siis on söögi ja siesta aeg. Üksteise järel kukuvad rahulolevad tegelased igaüks kuskile pesasse, silmad vidukil ja pärast tualetti vajuvad silmad päris kinni ära.

Ma olen nüüdseks käinud kassidel külas palju kordi ja eriti rõõmustav on, et selle aja sees on mitu vurrukuningat juba päris oma koju läinud. Rõõmustav on ka see, kui ma näen, et mõne kassiga on toimunud tõeline ümbersünd. Umbusaldus vaheldub tasapisi, päev-päevalt usaldusega ning paikäsi saab lahutamatuks kaaslaseks. 

Minge külla Kasside Turvakodusse, teid tervitavad vahvad neljajalgsed nurrumootorid :)
Võite neile ka kirjutada info@kassideturvakodu.ee