Douro jõgi, elav ja pulseeriv rohekas lint, voolab läbi
Porto ja nõuab tähelepanu. Jõe äärde on kogunenud palju inimesi, ärisid ning
söögikohti. Jõe ääres istuda on mõnus, jõe äärest avaneb vaade klassikalisele
ilusale Porto vanalinnale – värvilised majad kuhjuvad üksteise otsa nagu Rubiku
kuubiku klotsid. Imelik kujutleda, vaadates seda pilti, et seal kuubikute vahel
on ka tänavad, kõhnad ja elavad nagu sealsed kassid, kes kulgevad kitsa tänava
varjulist äärt mööda. Nende tänavate salapära on nende omaduses mitte kunagi ette
näidata, kuhu teine ots välja viib.
Seistes eemal, jõe kaldal ja nautides värvilist vaadet, võin vaid ette kujutada, kuidas seal kitsaste kujade vahel tegelikult on. Jõe ääres on mõnus värske muda lõhn ja laevad triivivad edasi-tagasi. Kõrgel sildade peal sõidavad rongid ja kõnnivad julged, kõrgust mittekartvad jalakäijad.
Kaheksajalg, mida sõin, ei maitse muda järele, vaid ookeani järele, mis on nii käeulatuses, ent ometi tabamatus kauguses.
Liikuval veel on kummaline jõud. Jõe ääres on oma elu ja rütm, mis sobitub vanalinna tänavate, majade ja inimestega. Porto vanalinna ja jõeäärse ümbruse vahel toimib mingi iseäralik sünergia, mis on nii tugev, et sellest pole võimalik mööda tunda, mingeid omi, kaugele koju jäänud tundeid.
Seistes eemal, jõe kaldal ja nautides värvilist vaadet, võin vaid ette kujutada, kuidas seal kitsaste kujade vahel tegelikult on. Jõe ääres on mõnus värske muda lõhn ja laevad triivivad edasi-tagasi. Kõrgel sildade peal sõidavad rongid ja kõnnivad julged, kõrgust mittekartvad jalakäijad.
Kaheksajalg, mida sõin, ei maitse muda järele, vaid ookeani järele, mis on nii käeulatuses, ent ometi tabamatus kauguses.
Liikuval veel on kummaline jõud. Jõe ääres on oma elu ja rütm, mis sobitub vanalinna tänavate, majade ja inimestega. Porto vanalinna ja jõeäärse ümbruse vahel toimib mingi iseäralik sünergia, mis on nii tugev, et sellest pole võimalik mööda tunda, mingeid omi, kaugele koju jäänud tundeid.
No comments:
Post a Comment