Aurora Borealis

Esimene märksõna virmalistega on millegipärast hoopis üks laul.

Mis juhtub, kui on ajutine peata olek? Juhtub see, et terve Eesti taevakuppel on kirju maavälistest jõududest ja väljas on öö.

Statiiv on mul ilma peata, sest käimas on peavahetuskuu ja uut pead veel pole.
Õnneks aitas välja vana hea sõber monopoodi pea - kaks pead on ikka üks pea ja nii sain ka mina lõpuks oma esimesed virmalised "purki" püütud. Oli õnn olla õigel ajas peaaegu õiges kohas ja näha täiesti lummavat vaatemängu. Kuidas ometi haarata kõike seda? Ainult oma silma ja mäluga, kuna fotosilma mahub kõigest killuke, justkui üks amps tervest tordist, mis laseb kogu pilti vaid aimata.

Õhtul tekkis täiesti spontaanne otsus minna välja, sest ilmateade lubas taevasse virmalisi.

Siiani pole mul õnnestunud neid näha ning olin ka seekord valmis tühjade kätega koju tulema. Ent läks teisiti. Juba valgustatud Tabasalu tee peal oli neid taevas näha. Neid oli kohe palju.

Terve taevalaotus oli täis tantsivaid rohelisi tulelonte. Terve rannik oli täis vaatlejaid. Tahtmatult tekkis bongari tunne.

Mere ääres oli vaateväli muidugi kõige laiem, kuid silmapiirilt hakkas kella 1 ajal öösel tõusma mingi pilveviirg ja nii "kolisid" virmalised oma tantsuga päris üles taevasse. Oli aeg metsa tõmbuda.

Metsa vahel oli vaikne ja põnevalt kõhe oli jälgida virmaliste hääletut kaleidoskoopi. Justkui oleks keegi heli maha keeranud, sest kuidas saab miski nii tummalt liikuda.

Oleksin vist võinud jäädagi neid vaatama, kuidagi ei raatsinud koju tulla. Nüüd on siis hammas verel ja loodetavasti ei jäänud see esimeseks korraks, kuid nii võimsat vaatemängu meil vist naljalt ei näe.