Reet Sau: Ühe liigirikka ja väärika metsa lõpp

Saturday, April 15, 2017

Ühe liigirikka ja väärika metsa lõpp

Need, kel on käes maailmavarandus, ei näe seda. Need, kel seda pole, ihalevad.

Lapsepõlve ainsad helged mälestused pärinevad koolivaheaegadest, mil sai just seda rikkust nauditud lapsemõistuse vahedal moel.

Mets. Ja metsa taga meri.

Käia metsas, kuulata metsa hääli, otsida marju, lilli, seeni, loomasarvi ja linnusulgi. Näha linde, loomi, mutukaid, tunda männimetsa magusat lõhna. Põgenedes metsa koduse karmuse eest.

Mets oli pelgupaik, mets oli vabadus ja seal metsa keskel on minu kodu.

Sinna metsa pagen ma nüüdki igal aastal kui võimalik ja otsin hingerahu.

Ühel päeval võtsin kaamera ning hakkasin pildistama oma emotsioone, ikka sealsamas metsas, väikesel paariruutkilomeetrisel alal. Läbi kaamerasilma näeb asju teisiti kui läbi inimsilma sealtkaudu avaneb täiesti teine ja uudne dimensioon. Kui saaks minna ise läbi kaamera sinna uudsesse maailma! Kas ma näeksin sealt siis ennast, kes kaamera käes valgust püüab?

Igal aastal järjest kiireneva linnaelu tempo ja argipäeva käest pääsedes maale, päikeselõhnalisse metsa, tekib uuestisünni tunne. Igal aastal ootan järjest kannatamatumalt, millal sinna saan. Kuna kahe elu vahel on väga suur kontrast, siis seda tugevamini ma tajun kahe maailma hingamist.

Paraku on aga nii, et sinna päriselt elama ei pääse. Maal elamine on luksus, mida ainult jõukamad vist suudavad enestele lubada. Mina toitun neist raasukestest, mida saan ja naudin neid sajaga.

Pildistamisest kasvas lõpuks välja üks lugu. Pärast aastaid kestnud rännakuid tekkis vajadus see lugu kuidagi enesest väljapoole saada, leida talle mingi sobiv meedium.

Loost sai 16 pildist koosnev seeria, mis jutustab metsast, inimestest, kodust. Kes me oleme, kust me tuleme, kes on meie vanemad.

Seeriast valmis näitus ligikaudu kahe aastaga – mustvalged pimikus valmistatud fotod. Iga pildi valmistamine on eraldiseisev mitmetunnine töö.

Kui näituse aeg, koht ja kõik muu valmis sai, saabus minu kodust, "minu" metsast teade – see võetakse maha ja ilmselt viimseni. Hektarite kaupa surma, lageraiet. Kõik need emotsioonid, kõik linnud, loomad, seened, taimed ... kogu eluskooslus on määratud hukule. Vana, mitmesaja aastane mets, temas tekkinud erinevad tasandid ja biotoobid, kõigest jääb vaid mälestus. Sest need, kel on, neil tihti on ükskõik ja nad ise tahavad midagi muud. Sest miks siis küsida ümberkaudsetelt inimestelt, kas keegi soovib vahest ise osta? Sest see on keeruline, ebamugav, tüütu. Palju lihtsam ja suvalisem on see lihtsalt metsafirmale müüa.

Kas saab olla veel midagi hullemat kui kodu hävitamine? Kuidas on küll ajastuse julm lüke, panna ühe patta häving ja looming, nii terav?

Hetkel on selline seis, et kuu aja pärast hakkab pihta töö ja suveks on plats puhas. Kas eramaa sildid ja südametunnistus takistavad metsaveoautosid sattumast võõrale maale? Ma ise sellesse ei usu. Võibki olla nii, et kui järgmisel korral lähen, on kodumajake endise paradiisi asemel retsitud tühermaaks muutunud maastiku serval, üksi tuultega võitlust pidamas, sest tapatöö algab just täpselt koduaia tagant.

Võitluseta aga alla anda ei saa! Tuleb teha nii palju kui võimalik, et päästa seal elavad ja kasvavad liigid, sh käpalised, kodukakud, merikotkad.

Alltoodud pildid on vaid murdosa näpuotsatäis.

Pruunikas pesajuur, Neottia nidus-avis, III katekooria kaitsealune taim.

Lisaks temale kasvavad seal veel kahelehine-käokeel (III kat), rohekas käokeel (III kat), soo-neiuvaip (III kat) ... pisut eemal kuradikäpp (III kat), hall käpp (III kat), jumalakäpp (II kat) ...