*In English after the photos
**There is text between the photos
Ongi viimane päev! Aeg
pakkida, kommi osta, viimaseid pilte teha. Hommikut võtsimegi rahulikult.
Banaanid olid aias valmis saanud, aga me neid süüa ei tihanud, sest ka rotid
armastavad neid palavalt ja nätsime need siis neile.
Otsisime välja ühe
ananassiistanduse - mis oli üsna lähedale
minna. Ananasse kasvatatakse ainult Sao Migueli saarel. Ananass kasvab
kasvuhoones ja tema kasvatamine võtab kaua aega – 18-24 kuud. Esimesel õhtul,
kui kodus oma turult ostetud ananassi ära sõime, jäid sõnad kurku kinni. Midagi
sellist pole ma varem söönud.
Olen isegi ju ostnud poest, teades ette, et suunurgad võivad kibedaks minna ja vahel jäävad kiud hammaste vahele. Pealegi ootasin midagi kahvatu kollakat-rohekat koore alt. Aga need – täpselt sama kollane nagu ta oli väljast, oli ta ka seest. Ja maitse! See otse sulas suus! Söö või lusikaga. Ei mingeid kiude ega kibedaid suunurki.
Ananassi pakutakse Sao
Miguelil ka paljude toitude juurde.
Kahjuks pakutakse paljude
roogade kõrvale ka friikartuleid, sest saarel (saartel) käib palju ameeriklasi
ja nende nõudmistele tullakse vastu. Ananassiistanduses oli müügikohvik, kust
sai osta ananassi ja sellest valmistatud kooke jms, kui üks Ameerika härra
küsis, et palun üks dieetkola. Müüja kehitab õlgu, et vabandust, ei ole. „Kas
teil üldse mingit kolat on?“ küsis mees, „Ei ole, vabandust.“ Mees mõtles, „aga
cafe Americana?“ Müüja kehitas ka
selle peale õlgu. „Aga mis teil siis on??“ Selle peale tuli „Espresso“.
See Ameerika värk teeb
natuke kurvaks, sest seeläbi on kadunud palju saarele omast, asendades selle turistidele
sobivaks.
E telefoni GPS oli varasemast
ajast (ja siis unustatud) seadistatud vältimaks kiirteid ja nii avastasime üsna
mitu põnevat short-cut’i :D üks neist oli nii kitsas kahe laavakivist
müüri vahel, et hakkasime autopeeglite pärast muretsema. Äkki tuli ristumine,
sai keerata ainult paremale, vasakult oli väljasõit mingist müüritagusest
hoovist ja just siis kui me olime seal, keeraski sealt auto välja! Kes ütleb,
et juhuseid pole olemas. Kas on keegi märganud, et maanteel sõites harva on
üksikuid autosid, ikka kahe-kolme-nelja kaupa koos. Karjaloom? Kehade
omavaheline gravitatsioon? Või tunneb inimene end seeläbi mitte nii üksi, kui
ta autokolonni tekitab?
Viimasel õhtul tegin
õhtuseid pilte filmile ja sõime peenes restoranis, sain oma kaheksajala lõpuks
kätte, keda ma nii väga tahtsin.
Saare kliima oli nii
võrratu, et kogu see matkamine, kõndimine, tassimine – ei mingit häda mitte
kusagil. Kandsin oma varustust enamasti ise, sest siis sain kätte just selle
aparaadi, mis vaja – kaasas oli 4. Kokku võis igapäevaselt seljas olla
ümmarguselt 10 kg, aga ei valutanud õlad, ega selg, ei olnud kange ega valus
ükski lihas. Ka pärast seda „pisikest“ veremaigulist matka oli kõik väga hästi.
Kohalik umbrohi
|
Aloe - the local weed
Atlandi kanaarilind, nad
käisid hommikuti kastet joomas lehtedel
|
Atlantic canary, serinus canaria
They were drinking the dewdrop
water every morning
Mind otsitakse | Someone is looking for me
Lahvka! | The car-shop!
Ananassiistanduses
|
In the pineapple farm – Arruda Ananases
Tänu E telefoni
navigeerimisele jõudsime välja
ühe eriti ägeda mahajäetud maja juurde,
kus oli
keegi väga andekas kunstnik oma tööd teinud.
(parem pilt sellest tuleb filmiblogis)
|
Thanks to the E’s phone navigation
we ended up to a very
interesting abandoned building
where one very talented street artist
had left
its masterpiece.
(better photo is coming in my analog blog)
Nööbimaastik | Buttonscape
Restoranis | In the restaurant
Kaheksajalg | Octopus
Peedirisoto | Beetroot risotto
Tuunikala | Tuna fish
Uneaeg | Sleeping time
Kesköine marss rohkete
inimestega. Veidi hirmutav tundus
|
Midnight march wit lots of people. It could’ve been a bit
scary
Üks tegelane vannitoas, kes keeldus õue minemast
A moth in my bathroom who refused to go outside
Chapter 12
And it is our last day. Already. We were slow and enjoyed
ourselves and had idle moments but it was still a very fast period.
Time to pack, buy some stuff, take photos. We took our morning
very slowly, I discovered yellow bananas in our garden but we let them be – the
rats love them (:
We visited one pineapple farm – Arruda Ananas. Pineapples are grown only on Sao Miguel. Pineapple grows in the greenhouse and
it takes time, up to 18-24 months. The first pineapple we ate at our first
night in our cottage – it was something I have never tasted before. I lost all
my words for describing it, it just melt. Yellow, sweet, juicy …
All the eating pineapple experience so far has been a bit
bitter, I don’t thing I want to buy another pineapple for many years.
Lots of dishes comes also with pineapple on Sao Miguel.
Unfortunately there are also lots of fries, because it is a
very popular destination among the Americans. There was this lovely café in the
Arruda Ananas and there was this American gent who asked if they have any diet
coke. The waitress said no, sorry. Ok.. give me the regular then. No, we don’t have
this one either, sorry. Do you have any kind of coke? No, sorry. Big American coffee?
No. What do you have? Espresso?
It was a bit sad that so many rearrangements were made
considering the American tourists, it left the local in the shadow. But one
have to survive.
We used Google maps on our journey home but E’s phone was “avoid
highways” from last trip and we didn’t notice it before we were somewhere in
the middle of the fields :D We ended up in an interesting narrow road between
two walls made of lava rock. Suddenly there was a crossing – to the left there
was someone’s yard and to the right was the road we had to take and it is a Murpy’s
law that from the left a car appear exactly the same time as we were there. Who
says that coincidences doesn’t exist?
The climate is so good there that after all this hiking,
walking, climbing I had absolutely no place that hurt – I carried all my gear
with me – approx. 10-12 kg. I felt so good. I had 4 cameras with me and a tripod
and water and some extra clothes and several rolls of film.
See you next Wednesday!
