11. peatükk | Pico da vara

11. peatükk

Täna oli meil veel võimalus matkata ja otsustasime ikkagi vallutada saare kõrgeima tipu – Pico da Vara – 1100 m merepinnast. Seal ümbruses on ka üks suur looduskaitse ala ning reservaat ja seal elab Assooride kõige endeemilisem liik – Assoori leevike. Lootus oli väike, aga ta oli. Ilm oli erakordselt halb. Kuid me läksime. Udu oli nii paks ja nii niiske, et me tilkusime igast otsast, pealegi oli vägev tuul. Nähtavus oli ainult mõni meeter.
See oli päris huvitav kogemus. 

Nägin ka natuke rabalaadset maastikku – hälved ja laukad täitsa olemas. Me proovisime aeg-ajalt rakendada Google Mapsi, aga ega sest suurt kasu polnud. Õnneks tuli vahel vastu matkaraja silt, st et olime siiski õigel teel. Või siis rajal – mis oli sopane, savine, libe, märg ja tõusis mäkke. Kui me alustasime, nägime kahte väga suurt inimest – kuidagi olid lihtsalt suured, pikad, kõrged, tugevad. Tulid udust, läksid uttu. Tundub, et igat rada saab läbida mitut moodi. Pärast pikka aega (tundus pikk) ronimist, vaatlemist, läbi udu pilguga puurimist otsustasime teha koosoleku, et mida teha, kas minna edasi, kas tipp tuleb või ei, kui ilmutusena tuli ülevalt poolt kaks inimest, kes ütlesid, et me oleme peaaegu kohal. Nemad olid tõelised matkasellid ja teadsid, et Eestis selliseid radu juba pole (: 

Ja olimegi tipus. Meil oli teadmine, et sealt ON hea vaade, paraku nägime heal juhul vaid üksteist, sest pilv oli vägev, mille sees me konstantselt olime. Tipus oli kivist sammas ja tundub, et eestlased on seal juba olnud. 

Sao Miguelil pole madusid ega puuke, ka ei kohanud me sääski. Kuid ühe jäletise ma leidsin. E kandis erkpunast dressipluusi ja seal oli äkki üks prossilaadne olend. Ära ei lennanud ega jooksnud, ka pühkides ei tulnud maha. Lähemalt vaadates selgus, et tegemist on põdrakärbsega! Olin just Saaremaal nende eest põgenenud ja nüüd on ta siis siin! Suur ja kollaste jalgadega. Mul hakkas nii vastik, et kananahk tuli peale ja vabanesime temast kiirelt. Pärast ei jõudnud ära kahetseda, et pilti ei teinud. Jälle. Tundub, et palju pilte jäi tegemata. 

Aga kohtamisest ja mitte kohtamisest – näiteks ei näinud ma ühtegi varest ega vareslast. Küll aga nägime mõnd suurt tarakani ja sain ka jälile, kes siristab nagu roolind – kilk. Neid oli igal pool. Isegi pealinnas elektrikapi taga tegi kilk sellist lärmi, et seal kõrval pidi temast üle karjuma. Ma korra nägin ka teda, selline prussaka ja rohutirtsu vahepeale tumeloom. Talle on vaja vajd pimedust, keskkond ei näi omavat suurt tähtsust. 

Tagasiteel Pico da Vara tipust sain veel ühele hääleomanikule jälile, toosama tegi ka siis häält, kui olime Fogo järve juures – need olid konnad. Panin hakkama kogu oma kannatlikkuse (ja reisikaaslaste oma), kui passisin kannatlikult ühe lauka ääres, kuni üks kollaste silmadega tegelane pea välja vupsas. Assoori leevikest ma ei näinud, lugesin hiljem, et oktoobris neid peaaegu ei näegi, aga kui minna maikuus – pole probleemi. 

Küll aga nägin Assoori pöialpoissi. Huvitav, et tuul teda minema ei pühkinud.

All valitses muidugi päike ja otsustasime veelkord minna Furnasesse, et neid suurepäraseid käsitöökomme osta ning süüa kusagil. Valisime seekord Hiina restorani ja teenindajad olid väga vahvad. Täisnaeratusega rääkida kõik ei oska :D Aga söök oli väga hea. 

Kuna meie reis hakkas saama läbi, tahtsime veel viimast korda tunda ookeani puudutust, ning pärastlõunal jõudsime veel ka Santa Barbara surfiranda Ribeira Grandes. Täna oli veel tugevam tuul ja veel suuremad lained. Rannavalve jälgis hoolega kogu ala.  

Õhtul duširuumi aknast nägin äkki ilmutust – meie kõrvalaias oli poni! Suure koera suurune ja lapiline. Loomulikult läksin lähemalt uurima. Naabriaed oli nii sopiline, et teda lihtsalt pole seal näha, kuigi ilmselt oli ta koguaeg seal olnud, nüüd juhuslikult sattus meie aia taha. Putku ta igatahes pani, ja kaduski silmist jälle. Ta oli veidi pelglik.

 Jälle üks tore papi oma hobuse ja piimapüttidega. Kuidas ta sinna selga ronib, mööda piimapukki? Või kas ta üldse sealt alla tulebki (: 

|

 Another local miracle with its horse and milk cans. How does he get on the horse with all its stuff :D Does he ever goes down at all?

Mõned lehmad

| 

Some cows

Kahjuks on kas siin selliseid vaateid

:(

Unfortunately there is also a dark side

Udus  |  In the mist

Leia inimene  |  Find the man 

Tipus  |  On the top

Kui AF segi läks  |  When my AF didn’t obey

Konn  |  A frog

See võib olla Ibeeria konn

|

It may be the Iberian Frog

 |

 Rana perezi 

Hüvasti valged tossud. Teretulemast naturaalsed savipruunid tossud (: 

| 

Goodbye my white Mizunos! And welcome my new nature colored ones :D 

Mõned vaated  |  Some views

Ujumas  |  “Swimming”

Chapter 11
Pico da Vara

Today we had one last chance to go hiking and we decided to conquer the highest peak on the island – Pico da Vara. It is 1100 m above the sea level. Pico da Vara is part of the Natura 2000 reserve, classified under the Birds Directive, only there lives the very endemic bird species – Azores bullfinch, Pyrrhula Murina. 

We had little hope of spotting it. It was also exceptionally grey weather. Extremely strong wind, dark gray cloud of mist and although it didn’t exactly rained, we were all wet from toe to eyes. We saw ahead only a few meters. But still it was interesting experience. There is a bog! Almost like here, in Estonia. We started somewhere middle and for a short time we thought maybe we are lost but fortunately we saw a sign that said that this is indeed a hiking trail. The trail was muddy, slippery and wet. 

We continued. We walked, we climbed we slided :D Then at one point we had a meeting because we didn’t actually know where were we. Where is the top and should we go forward or should we go back, maybe there was some other trail that was leading to the top. All roads we saw were marked as you can go or you can’t go. And suddenly there were two people emerging from the fog and they said that we are very close to the top! A few minutes perhaps. 

The top. Well… sometimes  you feel that a theory is not enough – we knew that from the top there is a fantastic view – it is the highest peak on the island. But we barely saw one another :D There is a stone posture and some nations had carved their nationality on the stone, including Estonia. 

We started to descend after we had acknowledged our conquer :D 

I know that there are no tics and snakes on the island but I wasn’t prepared to see a deer fly!! It was like a brooch on E-s chest and didn’t want to go anywhere. It was much bigger and it had yellow legs. I was so upset that I forgot to take a photo. I don’t particularly like them :S (Although they seem to like me.) All the goosebumps I got made me forget to take my camera and afterwards I had regrets. So many memory photos from this trip. 

But seeing and not seeing – I didn’t see any crows or magpies. But we saw some big cockroaches and I finally discovered the sound of the “night bird” – it was cricket. I saw one also, weird creatures – like mixed from a cockroach and a grasshopper. They were everywhere and they only needed darkness. The environment seemed to have no importance. 

And I also discovered the sound of another “night bird”, the sound that reminded me of a nightjar – they were frogs. I was using all my patience (and my fellow companions), waiting at the small pond in Pico da Vara for the frog to pop up its head. And it did. And that photo I took (: 

I didn’t meet the Azores bullfinch but it is hard to see them in October, one must go there in May. Next time? But I did saw an Azores goldcrest (: 

When we reached down from the mountain it was all sunny and warm and we decided to go to Furnas once more to buy some of those delicious hand made truffles and to eat. We chose a Chinese restaurant this time. The stuff was a bit funny for us, the smile was so full and it didn’t go away even when she asked how were the spring rolls :D But the food was delicious. 

With our stomach full we went to Santa Barbara beach in Ribeira Grande, to get the last touch of the Atlantic. Our journey was about to end. The hike to the Pico da Vara was our last hike. 

In the evening I spotted a small pony I our neighbor’s garden! Was he always been there? The garden had so many hiding places that I believed it has been there all the time. He was a bit shy.

See you next Wednestay! I think in my analog blog :)