Vabatahtlik orjapõlvlane

Kummalisel kombel on mul siiamaani tunne, et võin ise olla enda emotsionaalse olukorra kontroll, kas luban (rohkem) stressi minemist või ei. Jaa, need hood, mil olen kurb, väsinud, läbipõrunud, halb, juhe koos, käivad ikka peal. Aga need ei jää õnneks püsima.

Kui haiglas põrgu kõik seitse ringi olid läbi tehtud, tuli automaatselt mõte, et oh, varsti ehk saab koju puhkama, aga siis äkki märkasin enda kõrval veel üht väikest puntrapampu ja minu teadvusse jõudis arusaamine, et see „projekt“, mille pärast haiglasse ma ülepea sattusin, tuleb ju minuga kaasa. Nii jäigi puhkamine eelmisse ellu.

Ei saa võtta aega maha, et kogetud endast „läbi lasta“ ja „seedida“ (vaimselt!), nagu mõnd head kontserdi- või teatrielamust. Kohe tuleb hakata pihta kõigega ja leida endas see julgus seda kõike teha ka. Samal ajal pakkudes konstantselt turvatunnet väikesele roosale voldikule ning leida seda ka endale. Taustal kodu ja kodutööd. Iga päev on uued väljakutsed.

Minu meelest ei ole kõik naised kohe emaks sündinud ja kontakti loomine võtab natuke aega. Võibolla on see minu kui väga aeglase inimese eripära, kuid julgen öelda, et vaimne ja emotsionaalne kontakt ei tekkinud kohe. See sündis koos lapsega ning on kasvanud koos temaga, iga päev, iga öö, iga tund.

Küll aga töötavad instinktid ja need on tugevad. Tõesti tunnen end vahel emalõvina :D
Ka on huvitav, et oma last tuleb usaldada – kui ta vajab midagi, annab ta sellest märku. Ükski äpp ei suuda seda asendada. See pole alati lihtne, aga ma õpin.

Vaid mõned püsivad märksõnad minu uues elus ja isiklikus plaanis on magamatus, väsimus, unisus. Mu igahommikune lugemisharjumus on kolm kuud olnud kalevi all, tähed lihtsalt tantsivad silme ees ja moodustavad mingeid lugematuid kordumatuid mustreid. Liigun tahtejõuga ja sentimeeterhaaval ning tähtedest kokku saanud sõnad kuuletuvad juba korralikult lauseks. Köidikud eelmise eluga muunduvad nagu kevadel karva ajav hobune, aga ainult selleks, et kasvaks asemele uus ja teistsugune.

Põhimõtteliselt olen ma ori ja seda vabatahtlikult. Minu diktaator on paksude põskede ja siniste silmadega väike voldiline aarjalane, kes sillutab sõbralikke teid pööbli ja Kerberoste vahel ning sulatab südameid. 

 

 

Õnnelikkuse saadik

 

Kui oled juba üksjagu ilmas elanud, korjanud igasuguseid kogemusi ja teadmisi ning egoism valitseb enda kitsas ja viimse detailini viimistletud isiklikus ruumis, siis on väga raske sinna mahutada – tingimusteta!! – kedagi, kes on veel suurem egoist. See võtab veidi aega. Tasapisi, kuid kindlalt ja visalt on see siiski saanud teoks ja ei oskagi enam mõelda oma elu ilma temata.

„Keeruliseks ära sina ise oma elu ela“, ütles peremees ühes Eesti filmis. Niimoodi ütleb mulle ka mu laps, kuigi ta ei oska veel artikuleeritult rääkida.

Minu senised kogemused, teadmised ja diagnoosid olid mulle selgeks teinud, et minul see pereloomise lugu kahjuks teoks ei saa saada. Võib ju proovida, aga ilmselt mitte. Seljatasin oma hirme ja tegelesin endaga. Ja kandsin märkmiku vahel üht paberilipakat nende mõne ilusa nimega, mida oleksin ehk oma lapsele (lastele) soovinud panna.

Aga kevadine koroona ajastu suurpuhastus kodus viis selleni, et see paberilipakas rändas lõkkesse.

Ja siis – nagu põrgatades sädemeina kosmosesse lennanuna tagasi – juhtus ime. Uus elu oli minu sees saanud alguse.  

Kõik need erinevad hirmud ja teadmatus, rõõm ja ebakindlus ning mis kõik veel said kokku nagu tohutu maelström ning mul oli tunne, et ma ei mahu endasse. Eriti vaimselt. Et mind on äkki mitu ja see oli väga raske.

Aga ta jäi – upstükk kõige positiivsemas võtmes – ning kasvas, hakkas kõhus siputama ja valis endale ise oma sünnikuupäeva. Ta oli end elule võidelnud juba rakust alates.  

Ja siis äkki oligi ta siin – päriselt olemas ja me kohtusime. Ja nüüd juba peaaegu kaks kuud on ta olnud siin ja mu elu tegi väga lühikese ajaga väga järsu pöörde. Kusagil kaugel on mu eelmine elu, mida ma pole kindlasti ära visanud, vaid hoian tasasel tulel kuni on saabunud balanss ja minu isiklik ruum on saanud uuenduskuuri.

Haiglas öeldi, et küll laps teid õpetab. Ma jäin mõtlema selle hoo pealt visatud mõtte üle. Mida ta siis mulle – meile õpetab? Ja neid asju sai koguni palju.

Alates näiteks põie pidamisest. Kannatlikkus. Rahulikkus. Hirmude taltsutamine. Kehakeel. Tema lihtsate, ent suurte soovide ära arvamine erineva tugevusega detsibellide alusel – näljakisa?, gaasid?, tahab sülle?, kaka püksis?, igav?, ei oska hästi magama jääda? Keskendumine, kohalolemine ja arusaamise meeldetuletus, et mõnikord on lihtsate soovide täitmine üsna raske.

Kui õnnestub see, et kõik soovid saavad rahuldatud, on muru roheline ja päike paistab ning esimest korda elus tekib minu rakkudes mingi uutmoodi tunne. Emaarmastus. See on midagi, mida ma ise (eriti) tundnud pole ning ka seda õpetab mu laps mulle. Kuidas olla ema – seda ilmselt kõik peavad õppima, kuid emaarmastus on midagi muud. Armastus tuleb seestpoolt, oskused väljastpoolt.

Nii me liigume, üks päev korraga, vahel isegi üks tund. Iga päev on uus päev, nagu üks sõber mulle ütles, kui lapseuudist kuulis. Vaid üks kindel päevaplaan on alati paigas ja see on tema. Kõik muu on ilma garantiita muu.

Mis veel saab päeva paremaks muuta kui varahommikul silma vaatav väike inimene – see rõõm, lai naeratus ning õrnusest pakatav lõuavärin, kui ta saab aru, et see oled sina, et sa oled seal, tema lähedal ja tema jaoks olemas.

PS – vb mõnes järgmises postituses tuleb juttu teistestki nüanssidest, mis ühe vastsündinud imega kaasas käib. 

 

 

 

 

ArtSmartis pilte printimas

 

Soovisin printida 4 suuremat mustvalget tööd, mis on skaneeritud mustvalgelt negatiivilt. Kuhu pöörduda? Otsustasin ArtSmart prindistuudio kasuks. 

Väravasse tuli vastu Kristian ning värava avades eskortis ta mind mööda mändide vahelist teed majade vahele, kus asub ka ArtSmart'i prindistuudio.

See ongi ehk ka ainus ebamugavus, mis samas jälle on väga pidulik, sest igale kliendile tullakse vastu ja seda ka professionaalsel tasandil, kui midagi on vaja printida, vormistada, uurida materjalide kohta. Ja igaüks ikka väravast sisse ei saa! Ala on väga turvaline.

Ruum on hästi mõnus ja hubane. Pealtnäha korralagedus on tegelikult väga kreatiivne kord. Suhtlemine on vaba ja mõnus, aeg kaob seal kiirelt.

Mina läksin sinna printima mustvalgelt filmilt sisse skaneeritud kaadreid. 55x55 cm tükk. Ma pole kunagi nii suurelt veel analooge digitaalselt printinud ja ootasin huviga tulemust. 

Ei mingit hooletult visatud repliiki, et teeme ära, tule järgi, vaid läksin ise kohale, tegime mõned proovid, ootasin ära ka lõpptulemuse. Ja see oli väga hea, arvestades, et minu skaneerimisoskused vajaksid enamat.

Raamimiseni pole tööd veel jõudnud, kuid koos puitraami ja muuseumiklaasiga saavad need olema vägevad.