Vabatahtlik orjapõlvlane

Kummalisel kombel on mul siiamaani tunne, et võin ise olla enda emotsionaalse olukorra kontroll, kas luban (rohkem) stressi minemist või ei. Jaa, need hood, mil olen kurb, väsinud, läbipõrunud, halb, juhe koos, käivad ikka peal. Aga need ei jää õnneks püsima.

Kui haiglas põrgu kõik seitse ringi olid läbi tehtud, tuli automaatselt mõte, et oh, varsti ehk saab koju puhkama, aga siis äkki märkasin enda kõrval veel üht väikest puntrapampu ja minu teadvusse jõudis arusaamine, et see „projekt“, mille pärast haiglasse ma ülepea sattusin, tuleb ju minuga kaasa. Nii jäigi puhkamine eelmisse ellu.

Ei saa võtta aega maha, et kogetud endast „läbi lasta“ ja „seedida“ (vaimselt!), nagu mõnd head kontserdi- või teatrielamust. Kohe tuleb hakata pihta kõigega ja leida endas see julgus seda kõike teha ka. Samal ajal pakkudes konstantselt turvatunnet väikesele roosale voldikule ning leida seda ka endale. Taustal kodu ja kodutööd. Iga päev on uued väljakutsed.

Minu meelest ei ole kõik naised kohe emaks sündinud ja kontakti loomine võtab natuke aega. Võibolla on see minu kui väga aeglase inimese eripära, kuid julgen öelda, et vaimne ja emotsionaalne kontakt ei tekkinud kohe. See sündis koos lapsega ning on kasvanud koos temaga, iga päev, iga öö, iga tund.

Küll aga töötavad instinktid ja need on tugevad. Tõesti tunnen end vahel emalõvina :D
Ka on huvitav, et oma last tuleb usaldada – kui ta vajab midagi, annab ta sellest märku. Ükski äpp ei suuda seda asendada. See pole alati lihtne, aga ma õpin.

Vaid mõned püsivad märksõnad minu uues elus ja isiklikus plaanis on magamatus, väsimus, unisus. Mu igahommikune lugemisharjumus on kolm kuud olnud kalevi all, tähed lihtsalt tantsivad silme ees ja moodustavad mingeid lugematuid kordumatuid mustreid. Liigun tahtejõuga ja sentimeeterhaaval ning tähtedest kokku saanud sõnad kuuletuvad juba korralikult lauseks. Köidikud eelmise eluga muunduvad nagu kevadel karva ajav hobune, aga ainult selleks, et kasvaks asemele uus ja teistsugune.

Põhimõtteliselt olen ma ori ja seda vabatahtlikult. Minu diktaator on paksude põskede ja siniste silmadega väike voldiline aarjalane, kes sillutab sõbralikke teid pööbli ja Kerberoste vahel ning sulatab südameid.