*In English after the photos
Detsember. Talv.
Aga lund ei ole. Vahel juhtub nii, et meil pole detsembris ikka või siis enam
lund. Tuult ka ei ole. Valitseb absoluutne vaikus. Isegi pasknäär ei kraaksu. Üksiku
pruuniks tõmbunud lehe kukkumist võib kuulda kasvõi kilomeetri kaugusele.
On nii
vaikne, et ma ei julge metsas õieti kõndidagi, niivõrd lärmakas tundun ma
endale. Täiesti ülekohtune jõulurahu vajavale
loodusele. Tegelikult olime me kahekesi. Suurte tinasaabastega inimesed.
Jõuame välja raiesmikule ning jääme kurva
imestusega vaatama seda laastamistööd. Meie sammude kaja hakkab vaibuma, kui
otsustame, et natuke müra tuleb veel tekitada, otsides ühe ümberkukkunud puu,
millele korraks istuda.
Raiesmik on noor,
ehk poolteiste aastat. Roopad on suured ja vett täis. Siin-seal kohtan
metsloomajälgi ja väljaheiteid. Üks kajakas on oma otsa leidnud. Alles jäetud
üksikutest puudest pooled on ümber kukkunud tormituulte käes.
Istume ühe
sellise puu peal ja ma mõtlen mitte millestki. Vaikus saab meid kätte. Üks
pasknäär siiski ilmub ja krääksatab äkki ning maandub ühe kõrge kuuse tippu, et sissetungijaid oma
vareslikul moel uudistada. Raiesmik asub metsa sees. Suur köndistatud organism.
Kuna see on rusuv, lähemegi metsa, mis on nii kutsuv oma rohelise sambla,
vanade mändide ja kuuskedega. Mõnus, vana, põlismets. Metsas kõndides jõuame
jälle selle noore raiesmiku äärde ja korraga tundub üks puu väga veider. Nagu ühepuudžungel.
Läheme ligi ja – luuderohi! Hüüatan selle valjusti välja ja ütlen oma kaaslasele,
et looduslik luuderohi on Eestis haruldane ning II kategooria kaitsealune liik.
Ja ometi on ta siin – jäetud juhusliku puu najal kasvama. Puust,
mis ei kõlvanud langetustraktoritele närida, sai luuderohu õnn.
Liaan on vägev.
Tema alumine osa on justkui kasukaga kaetud ja kui pea kuklasse aja, näen
palju-palju marju. Ta on hiljuti õitsenud.
Mu kaaslane uurib
tähelepanelikumalt ümbrust ja nii leiame maapinnal üsna suurel alal seda veel
ja veel. Lähedal olevad kännud on puruks raiutud luuderohtu täis. Mul tõusevad
karvad turri selle ülekohtu ees. Seda metsa poleks üldse tohtinud puutuda! Üritan
vaimusilmas ette kujutada, milline mõnus väike luuderohu mets seal alles
hiljuti oli. Mets metsas. Kaitstud, soe, turvaline. Nüüd on vaid see üks
peenike puu ning kõigile tormidele valla.
Seda leidu ma
enda teada ei jätnud ning praeguseks olen teavitatud erinevaid õigeid
inimesi ning Keskkonnaametit, kes läheb ja teeb vajalikud „protseduurid“.
Kahjuks pole konkreetne kasvukoht neile olnud teada, seetõttu pole seda ka
kaitse alla saanud võtta. Nüüd ehk midagi muutub.
Inimesed, palun
märgake ümbrust! Märgake meie oma looduse aardeid! Hoolige ja olge
tähelepanelikud! Kui me ise ei seisa enda eest, siis keegi teine seda meie eest
ei tee ka. Meie teha on, et säiliks ja oleks hoitud meie aarded, mis/kes ise
enda eest kõneleda ei saa.
harilik luuderohi, Hedera helix, Common ivy
***
December. Winter.
But no snow. Sometimes it happens that we don’t have snow in December. No wind
also. It is absolutely quiet. One can hear a lonely brown leave falling maybe a
km away.
Actually it
is so quiet that I don’t dare to walk, I feel myself to be so extremely loud. To
be correct, I’m not alone, we are in two. And the two of us make such a noise
in this peaceful Christmas-time forest. It is unfair. We end up in a clearing
and stare with deep sadness this crime scene. Our noise is starting to fade
away but we do it a bit more, just to find ourselves one fallen tree to sit on.
This clearing
is not old, maybe 1,5 years only. The tracks are big and full of water. Some deer
tracks are also there. Seems like a seagull has been someone’s lunch. Half of
the lonely trees that are left growing are fallen because of the heavy winter
winds.
We sit on
one of those trees and I’m thinking of nothing. The silence catch us. Suddenly one
curious jay is saying something and lands on a very high spruce. It wants to
see who are we and by what right we are there. The clearing is inside the
forest, old and native forest. It looks like a crippled organism. It hurts to
watch. We leave the fallen tree and enter into the forest, which is so inviting.
So warm, so green. Walking in this fairy-tale forest we end up again in the same
clearing and suddenly one tree there seems so.. different. Like a little
one-tree-jungle. We go nearer and – oh! It is a common ivy! Very rear in our
parts. I say to my companion that this plant is under protection by law. And
very high protection – the 2nd category. This is just a bear chance that it is
here, it just one tree that has been left to grow. The tree that hasn’t been
good enough for a harvester is a happiness for the ivy.
It is strong,
it looks old and it is full of berries which means that it bloomed. And this is
even more rear in our country.
Mu friend
is looking more of it and finds it. In a quite big area there are more and
more. Other trees that used to grow nearby, bear traces of ivy, cut down. It makes
me almost cry. They shouldn’t have touch the forest at all! I tried to imagine
what a lovely little ivy forest it had been, sort of a forest inside forest. Warm,
safe, beautiful. No it is open to all kinds of storms. I do hope it survives.
As soon as I
got home I wrote to some people and they will proceed with the necessary
actions. Sadly this find was not known to them and now there isn’t much to be
done. But still.
Please,
please people, notice the environment around us! Please pay attention to our treasures
of nature! If we don’t care and don’t protect ourselves, no one will do it for
us. It is entirely up to us to preserve these treasures, especially those who are
not able to talk themselves.
