Kohtumine

Olin juba koduteel, kuna päike oli loojunud ja paksud pilved surusid õhtut maadligi, muutes seda veelgi pimedamaks. Mõtlesin, et ühte teeotsa võiksin siiski veel uurida ja pidasin auto kinni. Ja paistiski, et ka seekord seal keegi tuterdab. Oli midagi valgekirjut, mõtlesin, et ehk on mõni väike kits või hirv ja parkisin auto tee serva. Kuna binokkel oli ilusti koju jäänud, uurisin objektiivi kaudu, kellega tegu, aga juba lipsas too tegelane võssa. Egas midagi, aparaat kaenlasse ja uurimisretkele.  

Tee oli rohtu kasvanud sirge kruusatee, kõrgete pervedega. Aga mõtlesin, et proovin ikka. Hiilida eriti ei olnud mõtet, sest nii hea roomaja ma ka pole ja nähtamatuks tegevat mantlit mul pole. Tükk aega juba kõndinud, arvasin, et ju mind ikka nähtud ja kuuldud on juba ning kõik, kes lähistel, on juba ammuilma metsa läinud, aga millegipärast jätkasin oma kerget marssi.

Tuul oli läinud ära magama, väljas oli juba hämar ja hakkasin tundma oma jopelt õhkuvat mereadru hõngu, mis õhtuniiskusega mulle ninna lõi. Olin eelnevalt sellega rannas lamanud. 

Kui seljataha kiikasin, oli teeots juba metsaga ühte sulanud. Kehitasin õlgu ja läksin edasi. Kruus krõbises taldade all. Ühel hetkel kuulsin raginat. Nonii, nüüd mind lõpuks märgati ja hääleomanik laseb just nüüdsama varvast. Kükitasin kähku, et ehk läheb üle tee. Aga ei midagi. Tõusin jälle püsti, liikusin veel kaks sammu ja jälle ragin. Kükitasin jälle. Kuulatasin. Matsutamine, lätsutamine, mühatamine, ragin ... küünitasin kaela õieli ja piilusin üle taimepuhma ... minust vaid mõne meetri kaugusel maiustasid ühel väiksel rohtukasvanud sihil metsseamamslid. Tundus, et menüüs oli midagi eriti magusat, kuna mind ei märganud keegi. Kükakil siis hiilisin päris teeserva ja seal, värisevi käsi, hinge kinni pidades, üritasin teravat kaadrit saada. Nad olid nagu suured, karvadega kaetud kivid. Ühel hetkel üks neist kividest tõstis pea ja vaatas mulle otse silma sisse. Nüüd laienes mu käevärin juba lainetena üle kere ja teravat pilti oli veelgi raskem saada. Aga näpp püüdis muudkui püüdlikult päästikut tabada. Kui korra liigutasin jalga, et taastada selle vereringet, muutus asi nii kahtlaseks, et anti hoiatussignaal ja siis läks põrgu lahti. 

Mu ees ja taga ja külgedel olid korraga metssead. Väiksed, suured, triibulised, helepruunid, tumepruunid, röhkivad, harjaselised ja karvased sõralised tormasid must üle ja ümber. Ma lihtsalt kükitasin ja ei liigutanud oimugi. Polnud tegelikult ruumigi. Ei suutnud valida, keda võtta, keda jätta ja nii lähedalt oleks ainult lainurgaga saanud vist pilti. Ja kummalisel kombel tuli mulle veel üks mõte, et mis siis saab, kui ta näiteks mind nii ohtlikuks peab, et jõudu tahaks proovida? Kunagi olin ju oma klassi parim jooksja, aga see oli nii ammu ... 

Karja juhtemis tuli teeserva ja jälgis toimuvat. Kui arvasin, et nüüd on tibud otsas, tuli teine laar. Emis seisis, ootas, kuni kõik on ilusti üle tee saanud ning vaatas mulle mõne hetke manitsevalt otsa, enne kui ise ka vaikselt metsa läks. Kui kõik oli vaikseks jäänud, julgesin end liigutada ning taandusin ja vist isegi natukene jooksin lõpus, kuigi see oli pigem enda vere rahustamiseks. 

Pärast, autos istudes mõtlesin, et see on hea, kui fotoka nupud selged on, et sellises olukorras seadeid saab muuta ilma "ise kohal olemata", sest muidu poleks vist üldse pilti saanud.

metssiga, Sus scrofa