Canoni kevadfotokonkurss

Canoni kevadfotokonkurss tõi pildile "Maihommik" auväärse esimese koha. Aitäh žüriile ! 

Pilt on tehtud maikuus väga varajasel hommikul, kui metsas oli veel pime, kuid tee juba ärkas. Läbi müstilise udu kõnnib hirveema koos vasikaga ning päris taga on veel metskits.

Metsloomaselt

Nüüd tagantjärele natuke ühepaikseid ehk neljajalgseid ehk vahvaid kohtumisi metsaelanikega. Kõik leidsid aset maikuus. 

Maikuu on endiselt üks mu lemmikuid looduses olemise aegu. Igal aastal olen nädal aega maal, et jälgida, mis sealsel maastikul teoksil. Ka seekord ei pettunud.

Alguses küll oli kummaline vaikus - ühtegi metssiga ei olnud näha. Talvel kütiti neid palju igal pool. Aga ühel hommikul koduteel vaatasin korra selja taha ja seal ta oli - üks siga. Tuli tee peale, ajas koonu üles, justkui ohkas ja läks jälle edasi. Mõtlesin endamisi, et ei tea, kas see ongi Sõrvemaa viimane siga? Ja siis jäin dilemma ette, et kui tõesti peaks olema, siis kas ta on pigem õnnelik või õnnetu?

Aga sigu siiski veel jagub, sest hilisematel päevadel kohtusin nendega veel. 

Kaks korda sattusin peale metsaelanike omavahelisele tummale dialoogile - kord hirveemand metsseaga ja kitsesokk sookurgedega. Ja mina kauge tunnistaja. 

Ühel hommikul paistsid kaugelt raudteetammi otsast kellegi kõrged jalad. Asusin mööda teeserva lähemale hiilima. Jalad tulid aina lähemale ja lähemale. Ja mingi hetk läks jalgade omaniku selja tagant veel keegi mööda. Jalad jäid paigale. Just siis, kui olin valmis ka tema peaga tutvust tegema, et saada pildile terve loom, otsustas jalgade omanik putku pista ja kasud põõsasse. Aga vähemalt sain ma jalad kaadrisse. 

Pildirea lõpus on ka üks kass. Metsaretkedel ja tee äärtes kohatud kassidest võiks täiesti omaette paksu seeria kokku saada ja sellistel käikudel kohatud kassid on ka poolenisti metsloomad, sest metsas ma neid kohtan. 

 

Õnnetu hommik

Tänane hommik algas õudusega. 

Kuulsin läbi avatud akna, justkui kaks koera kisuksid omavahel. Edasi kuulates tundus, et seal on ainult üks koer ja seegi suures-suures hädas. Kuna olin aknast eemal, ei saanud hästi aru, mis täpselt lahti on, aga see koera hääl muutus järjest vähem koeralikuks. Korraga olin täiesti "ärkvel", vaatasin aknast välja – ja sain šoki. Metskits oli pargiaia vahel kinni. 
Need meeleheitlikud karjed olid tema appikarjed.  

Ma ei tea, kui kaua ta seal olnud oli, võib-olla pool tundi, võib-olla tund. Kuigi kõrvalolev värav oli lahti, võis see sel hetkel ometi kinni olla, ei tea. Aga mõned inimesed olid juba kogunenud ja kui helistasin 1313, öeldi, et on juba teatatud ja pääste on teel.

Soku rabelemist, et välja pääseda, oli täiesti kohutav vaadata, ja tema karjed käisid lihast ja luust läbi. Mul endal oli nii valus, justkui oleksin ise seal kinni. Ta oli end juba üsna katki rabelenud.

Pääste tuli ja pani loomale lina peale, et ta ei näeks liiga palju, see rahustas teda mõnevõrra maha. Pärast jupp aega ootamist tuli veterinaar, kes tegi uinutava süsti ja kui sokupoiss oli uimane, kangutati aed kõveraks ja võeti ta välja.

Natuke oli kuulda arutelu, et kuhu ja kust? Ka ise mõtlesin, et kust ta sinna sai, Tööstuse tänavale? Kas Tabasalu poolt või Paljassaarest?

Lõpuks tuli ka teine päästeauto ja metskits tõsteti kärule ning viidi minema. Ma loodan väga, et ta taastub, kuigi see ei ole ilmselt kerge.

Kogu see "üritus", mida mina nägin, kestis u 2 tundi. Kuna olin üsna endast väljas, ei tulnud pähegi, et võiks õue minna ja uurida, jälgisin vaid aknast. Ei oleks tahtnudki tegelikult segada ja olla ka üks häirijatest. Praegu aga tahaks teada ikkagi, kuhu nad ta viisid ja mis temast saab.

Kui värav oleks olnud lahti, kuhu oleks sokk siis läinud ja  mis temaga siis oleks juhtunud? 

  

Videolõik ka

Aga kes sina oled? - Who are You ?

*IN ENGLISH AFTER THE PHOTOS

Väljas oli väga hämar õhtu. Terve eelmise päeva, öö ja sama päeva oli sadanud vahelduva eduga vihma ja pilved ei jaksanud enam maast tõustagi. Ka nüüd piserdas kusagilt halli vati seest vett. Valitses selline kummaline sinakas valgus ja otsustasime autosse minna, et edasi sõita. Olime Eeroga metsasihtidel luusimas. Aga me polnud mitte ainsad.

Juba auto juures olles vaatasin, nagu ma alati teen, veelkord selja taha ja seal kaugel siputas üks saba. Tuli minna tagasi vaatama, kelle saba, mitu omanikku ja kui lähedale saab. Eero jäi auto juurde binokliga uurima, samal ajal liikusin mina reielihaseid treenides kükk-kõnnil mööda teeserva, aeg-ajalt võsa tagant piiludes, kas saba paistab. Aga ei paistnud. Siiski liikusin edasi, sest kus see sabaomanik ikka olla sai. Äkki tatsas üle tee üks metssiga. Ilmselt läks eelmisele seltsiks. Tardusin ja lubasin ta üle tee. Kui ta oli võssa kadunud, liikusin jälle edasi. Piilusin korraks üle õla, kas Eero on – ei ole. Väga tuulevaikne õhtu oli.

Kuna ma ei saanud täpselt aru, kas teeületaja oli noorhärra või -preili, arvasin, et ju kaks sõpra on jälle omapead seiklemas.

Ühtäkki ilmus peaaegu otse minu ette seesama siga, kes just üle tee oli läinud. Minust ta ei hoolinud, muudkui aga sõi. Küll tõstis korra pilgu ja ka süües uuris mind pisut, aga ei lasknud häirida. Minu süda aga tagus juba nii valjusti, et arvasin seda kuulvat metsast vastu kajavat. Kuidas see siga küll nii rahulikult sööb, kui selline paugumasin lähedal on?, imestasin. Läksin natuke veelgi lähemale, ise mõeldes, et kui lähedale siis õieti minna on lubatud. Süda pidi kõrvust välja kargama. Piilusin veelkord üle õla – ei kedagi.

Siga otsustas mingi hetk üle tee tagasi minna, klõbistasin siis mõned pildid ja just siis, kui ta oli kraavi laskumas, keeras ta end äkki ringi ja ajas saba õieli, kõrvad hoolega püsti ja küsivalt mind puurides, et kes sina siis oled selline? Et oledki olemas jah? Kas peretuttav või kontvõõras? Tõusin igaks juhuks natuke rohkem püsti, sest närvikangas oli liiga pingul, piilusin üle õla, ei kedagi. Eerot ei paistnud.

Teiselt poolt kraavi tuli äkki üks mühatus. Köhatasin viisakalt vastu ja siis läks põõsas päris kihinaks-kahinaks. Selgus, et seal oli terve punt pisi-pisikesi arbuusitaolisi olevusi, kes kõik siblima hakkasid ja mühatused paisusid suureks pahaseks mörinaks ja siis vaatasin juba päris avalikult üle õla, et kas Eero on või ei ole. Veel ei olnud. Taandusin mõned sammud ja siis viimase katsena vaadates nägin autotulesid. Lootsin, et ta märkab mu tagasihoidlikke põlvekõrgusel olevaid käeviipeid. Õieli sabaga siga uuris mind kummalisel kombel.  Aga siis läks ikkagi metsa.

Ja võsa jäi vaikseks. 

It was very dim outside because of the rain that had fallen two days and night and clouds were almost on the ground. It was still raining. There was a strange blue colour and very quiet. We were ready to leave and had just reached the car when I did look back once more, as I always do and I saw someone's tail. So I had to go back. Eero stayed with the car and looked through a binoculars.

Once again I trained my thighs when I did this half-crawling half-walking several hundred meters.  The tail was out of sight. Suddenly another went across the road – it was a young wild boar. I froze and let the pig pass. I looked over my shoulder to see if Eero is visible – nope. No one there. I moved on.

Because I couldn't tell if it was male of a female, I thought that there were two friends lingering.

And then one of them appeared in front of me. It didn't care much about me, it just kept on eating. My heart was pounding so loud that I was sure I hear the echo and I wondered how come this wild animal can eat with such calm when this cannon is next to him ?

I went just a bit closer thinking how close I can get. My heart was bursting out of my ears and I looked over my shoulder – no one there. No car, no Eero.

The wild boar decided to go back where it came from so I took some photos and then – just before it was about to disappear in the bushes, it turned around and its tail went up. And who are you? The pig seemed to ask. Anyone I know? A family friend or a gatecrasher? Maybe half minute of tension rising and I had enough so I stood up just a little and looked over my shoulder. Again. And Again there was no one.

Over the ditch I heard a quiet roar. I cleared my throat and the bushes went mad. Only then I noticed little striped things that reminded me watermelons. They were tiny and they were scrabbling and these roars were getting louder. The pig stared at me. I looked again over my shoulder to see if Eero is anywhere to be seen and then I saw car lights. I did hope he would see my modest hand waving !

Tail still up the wild boar went into the bushes. 

And everything was quiet again.