*IN ENGLISH AFTER THE PHOTOS
Väljas oli väga hämar õhtu. Terve eelmise päeva, öö ja sama
päeva oli sadanud vahelduva eduga vihma ja pilved ei jaksanud enam maast
tõustagi. Ka nüüd piserdas kusagilt halli vati seest vett. Valitses selline
kummaline sinakas valgus ja otsustasime autosse minna, et edasi sõita. Olime
Eeroga metsasihtidel luusimas. Aga me polnud mitte ainsad.
Juba auto juures olles vaatasin, nagu ma alati teen,
veelkord selja taha ja seal kaugel siputas üks saba. Tuli minna tagasi vaatama,
kelle saba, mitu omanikku ja kui lähedale saab. Eero jäi auto juurde binokliga
uurima, samal ajal liikusin mina reielihaseid treenides kükk-kõnnil mööda
teeserva, aeg-ajalt võsa tagant piiludes, kas saba paistab. Aga ei paistnud.
Siiski liikusin edasi, sest kus see sabaomanik ikka olla sai. Äkki tatsas üle
tee üks metssiga. Ilmselt läks eelmisele seltsiks. Tardusin ja lubasin ta üle
tee. Kui ta oli võssa kadunud, liikusin jälle edasi. Piilusin korraks üle õla,
kas Eero on – ei ole. Väga tuulevaikne õhtu oli.
Kuna ma ei saanud täpselt aru, kas teeületaja oli noorhärra
või -preili, arvasin, et ju kaks sõpra on jälle omapead seiklemas.
Ühtäkki ilmus peaaegu otse minu ette seesama siga, kes just
üle tee oli läinud. Minust ta ei hoolinud, muudkui aga sõi. Küll tõstis korra
pilgu ja ka süües uuris mind pisut, aga ei lasknud häirida. Minu süda aga tagus
juba nii valjusti, et arvasin seda kuulvat metsast vastu kajavat. Kuidas see
siga küll nii rahulikult sööb, kui selline paugumasin lähedal on?, imestasin.
Läksin natuke veelgi lähemale, ise mõeldes, et kui lähedale siis õieti minna on
lubatud. Süda pidi kõrvust välja kargama. Piilusin veelkord üle õla – ei
kedagi.
Siga otsustas mingi hetk üle tee tagasi minna, klõbistasin
siis mõned pildid ja just siis, kui ta oli kraavi laskumas, keeras ta end äkki
ringi ja ajas saba õieli, kõrvad hoolega püsti ja küsivalt mind puurides, et
kes sina siis oled selline? Et oledki olemas jah? Kas peretuttav või
kontvõõras? Tõusin igaks juhuks natuke rohkem püsti, sest närvikangas oli liiga
pingul, piilusin üle õla, ei kedagi. Eerot ei paistnud.
Teiselt poolt kraavi tuli äkki üks mühatus. Köhatasin
viisakalt vastu ja siis läks põõsas päris kihinaks-kahinaks. Selgus, et seal
oli terve punt pisi-pisikesi arbuusitaolisi olevusi, kes kõik siblima hakkasid
ja mühatused paisusid suureks pahaseks mörinaks ja siis vaatasin juba päris
avalikult üle õla, et kas Eero on või ei ole. Veel ei olnud. Taandusin mõned
sammud ja siis viimase katsena vaadates nägin autotulesid. Lootsin, et ta
märkab mu tagasihoidlikke põlvekõrgusel olevaid käeviipeid. Õieli sabaga siga
uuris mind kummalisel kombel. Aga siis
läks ikkagi metsa.
Ja võsa jäi vaikseks.
It was very
dim outside because of the rain that had fallen two days and night and clouds
were almost on the ground. It was still raining. There was a strange blue
colour and very quiet. We were ready to leave and had just reached the car when
I did look back once more, as I always do and I saw someone's tail. So I had to
go back. Eero stayed with the car and looked through a binoculars.
Once again
I trained my thighs when I did this half-crawling half-walking several hundred
meters. The tail was out of sight.
Suddenly another went across the road – it was a young wild boar. I froze and
let the pig pass. I looked over my shoulder to see if Eero is visible – nope. No
one there. I moved on.
Because I
couldn't tell if it was male of a female, I thought that there were two friends
lingering.
And then
one of them appeared in front of me. It didn't care much about me, it just kept
on eating. My heart was pounding so loud that I was sure I hear the echo and I
wondered how come this wild animal can eat with such calm when this cannon is next
to him ?
I went just
a bit closer thinking how close I can get. My heart was bursting out of my ears
and I looked over my shoulder – no one there. No car, no Eero.
The wild boar
decided to go back where it came from so I took some photos and then – just
before it was about to disappear in the bushes, it turned around and its tail
went up. And who are you? The pig seemed to ask. Anyone I know? A family friend
or a gatecrasher? Maybe half minute of tension rising and I had enough so I
stood up just a little and looked over my shoulder. Again. And Again there was no
one.
Over the
ditch I heard a quiet roar. I cleared my throat and the bushes went mad. Only
then I noticed little striped things that reminded me watermelons. They were
tiny and they were scrabbling and these roars were getting louder. The pig
stared at me. I looked again over my shoulder to see if Eero is anywhere to be
seen and then I saw car lights. I did hope he would see my modest hand waving !
Tail still
up the wild boar went into the bushes.
And everything was quiet again.
No comments:
Post a Comment