Nüüd tagantjärele natuke ühepaikseid ehk neljajalgseid ehk vahvaid kohtumisi metsaelanikega. Kõik leidsid aset maikuus.
Maikuu on endiselt üks mu lemmikuid looduses olemise aegu. Igal aastal olen nädal aega maal, et jälgida, mis sealsel maastikul teoksil. Ka seekord ei pettunud.
Alguses küll oli kummaline vaikus - ühtegi metssiga ei olnud näha. Talvel kütiti neid palju igal pool. Aga ühel hommikul koduteel vaatasin korra selja taha ja seal ta oli - üks siga. Tuli tee peale, ajas koonu üles, justkui ohkas ja läks jälle edasi. Mõtlesin endamisi, et ei tea, kas see ongi Sõrvemaa viimane siga? Ja siis jäin dilemma ette, et kui tõesti peaks olema, siis kas ta on pigem õnnelik või õnnetu?
Aga sigu siiski veel jagub, sest hilisematel päevadel kohtusin nendega veel.
Kaks korda sattusin peale metsaelanike omavahelisele tummale dialoogile - kord hirveemand metsseaga ja kitsesokk sookurgedega. Ja mina kauge tunnistaja.
Ühel hommikul paistsid kaugelt raudteetammi otsast kellegi kõrged jalad. Asusin mööda teeserva lähemale hiilima. Jalad tulid aina lähemale ja lähemale. Ja mingi hetk läks jalgade omaniku selja tagant veel keegi mööda. Jalad jäid paigale. Just siis, kui olin valmis ka tema peaga tutvust tegema, et saada pildile terve loom, otsustas jalgade omanik putku pista ja kasud põõsasse. Aga vähemalt sain ma jalad kaadrisse.
Pildirea lõpus on ka üks kass. Metsaretkedel ja tee äärtes kohatud kassidest võiks täiesti omaette paksu seeria kokku saada ja sellistel käikudel kohatud kassid on ka poolenisti metsloomad, sest metsas ma neid kohtan.
No comments:
Post a Comment