PS

Kõik mu välisreisid on olnud huvitavad ja harivad, täiesti ebatavalised isegi. Ma pole nt kordagi käinud lihtsalt palmi all, ikka seiklused, ning rand jäägu teistele. Mõned reisid aga on kirkamad kui teised ja mõned sihtkohad on jäänud meelde paremini kui teised. Emotsionaalselt. Olen tahtnud uuesti minna, kuid pole siiani seda teinud ja nii on nad mu mälestuses nagu pärlid, mis muutuvad aina säravamaks. 

Miks on mõned reisid „paremad“ kui teised? Ei teagi. Reisikaaslased on väga olulised, ja need olid väga head. Ilm on oluline, see oli hea. Vaheldusrikkus, loodus, emotsioonid, söök – uudsuse rutiin. Mingi seletamatu salapärane mõnus rahutus hinges, mis iga päeva ärgates on valmis võtma vastu kõike, mida päev toob. Eemalolek argielust ja ehk halbadest mõtetest, kuklas kuhjunud tegemata tööd ootavad kõik ilusti kodus ja on väga rõõmsad, kui sa ükskord tagasi jõuad (: 

Sao Miguel on nüüd ka seal pärlite seas. Kas on üldse võimalik sinna tagasi minna? Maailm on minu esimesest postitusest tundmatuseni muutunud. Kas on üldse võimalik veel kunagi reisida, turvaliselt? Me peame seda uskuma. Me peame uskuma, sest elu läheb edasi. The show must go on.

Ja niimoodi – kilkide laulu saatel – saabki mu reis selleks korraks läbi.
Aitäh teile kõigile, kes te olete minuga koos reisinud!

Of all the places I have visited, some are more bright than others. I can’t really tell why. Maybe it is the company or the climate or the combination of  lots of little details – the company, weather, your mindfulness, the food, the something unexplained in your spirit … And your mind is ready every day to take all it offers. All the heavy thoughts and the everyday routine is waiting nicely at home and are extremely happy when you get back (: 

Some of these places I would like to visit again, but still I haven’t managed to do so and they remain in my memories like pearls, going brighter and shinier. Sao Miguel is one of them now. Is it ever possible to go back? 

The world has changed so much since my first post. Is it ever possible to travel safe anymore? We must hope so. We must hope because life will go on. The show must go on.

And just like that – the crickets singing – my traveling ends for now.

Thank you for being with me!