Summa

Olime ainult São Migueli saare peal, mis on 3x väiksem kui Saaremaa, aga elanikke u 140 000. See on ütlemata mõnus, kui on võimalik üks koht rist ja rästi läbi käia, sõita, avastada. Kuid ka nii väike saar peidab endas rohkem kui 9 päeva võimaldab avastada. Mida rohkem seigelda, seda rohkem tahaks veel näha ja on tunne, et väga palju kohti jääb nägemata. 

Saarestik gloobuselt kätte ei paistagi, kuid kohal olles on ruumi küll ja küll. Pikk soolikakujuline saar, mille ühest otsast teise on u 63 km, aga läbimine autoga võib võtta tunde. 

Kõik, mis meil Eestis poes müüakse või kiratseb kellegi aianurgas, nt ahvileivapuu, elulõng, aaloe, kuuvõhk, luuderohi ja veel lugematu hulk lilli ja taimi, vohab ja lokkab piirideta. 

Üks taim, kes mind selle koha pealt üllatas, ning kes oli end vapustavalt umbrohuna vohama ajanud, oli elulõng. Paraku pole ühtegi pilti näidata, on vaid mälupildid, kuidas vanad müürid olid paksult täis õitsvat elulõnga. Kuid esimest korda „nägin“, et see taim võib olla ilus ja võimas. Eestis sellisena ma teda näinud pole. Siiani on ta alati olnud lapsepõlve sõbrannade emade suvekodude majaotsataim, mis vaevaliselt mööda karkassi end edasi ajab.

4:15 äratus ja kribinal-krabinal lennujaama. Seal lend muidugi hilines juba väljumisega, niisiis ootasime. Lennujaamas sees elasid varblased (: 

Kodulend võttis samuti terve päeva, aga meil oli Frankfurdis lihtsalt pool päeva laiaks lüüa. Ponta Delgadas check-in’is öeldi, et meie pagas ei lähe otse Tallinnasse, et me peame Frankfurdis tegema uue check-in’i ja läbima uuesti turvakontrolli. See ei meeldinud mulle üldse. Viimasest korrast olid lihtsalt kohutavad mälestused. Pagasi äraandmine on FR muutunud robotipõhiseks, samuti pileti printimine – kuigi, mõlema toimingu juures on vastav inimene, kes teeb kõik sinu eest ära kui sa hätta jääd. ? 

Pagasi andmisel alla aitas meid üks Jaapani härra, kellel oli väga eestlaslikult must huumor, mis tegelikult oli ju hea, kuid pani mu natuke muretsema, kas mu kohver ikka jõuab minuga koos Tallinnasse. „See you in Tallinn! Hopefully.“ Ja naeris valjusti. 

Sõime kõhud täis ja rohke energiapagasiga süsivesikute näol olime valmis turvakontrolli minema. Igakord on see erinev. Aga alati pean vähemalt lahti võtma oma fotoseljakoti, mis on alati väga korralikult pakitud. Noormees aitas mind, võttes ja asetades hellalt mu tehnikad kasti, küsides ise, et oo, mis kaamera see on? See on mu Rolleiflex, filmikaamera. See töötab? Poisil silmad särasid. Jaa, töötab küll, mustvalget filmi teen sellega. Oo, vau. Läbi röntgeni läks sipsti, ei mingit probleemi. Minu keha skännimine (mulle endiselt tundub, et see pole päris õige asi) läks kähku, üks naine katsus üle mu jalad ja kommenteeris, et mul on väga kiftid kingad. Aitäh. 

Kui oma tehnikaparki kotti pakkisin jälle, seisis ja jälgis üks vanem turvamees seal ja nentis heldinult „Analog ist analog“. 

Niimoodi peaks IGA KORD olema. Seegi on balanss – kas üle ühe korra on oodata lennujaamas jama? Kas järgmisel korral üldse tahangi minna enam kusagile (: 

Kokku oli 3 ümberistumist, 7 korda lennujaamas olemist ja 5 lennukit.

PS, sõpru-tuttavaid saad tundma alles reisil olles ja meil reisikaaslastega ikka vedas! Aitäh! (:

Aitäh ka väga maistva risotto eest ja selle roa valmistamise lihtsaks mõtlemise eest. Olen nüüdseks teinud juba kõikvõimalikke risottosid ja veel ei ole üledoosi saanud!

Peatüki pealkiri on küll Summa, kuid midagi on siiski veel tulemas - kohtumiseni kolmapäeval!

 Välikontor, kui töö vajab tegemist. 

Õu, kus pole putukaid ja on soe, on parimkontorilahendus üldse

|

Garden office when you must do some work is perfect there. 

No insects, nice and warm

Puu, mis mu akna all kasvas ja mille otsas kanaarilinnud laulsid, läks õitsema 

 |

A tree that I was seeing every morning from my bedroom window and the canaries loved it and it started to blossom in these days

 Hilisõhtune istumine

 |

Our late night being

Banaan ka õitseb

 |

 Banana flower

Ja viljad valmivad

 |

And bananas

Ühed tossud jäid igatahes maha. 

Pärast mäetipu vallutamist olid nemad oma lae saavutanud. 

Need olid nr 46 ja see võis vabalt suurim jalanõu hetkel seal saarel olla :D  

Tegingi nalja, et raudselt rändavad kohalikku turismimuuseumisse

|

At least one pair of footwear stayed behind. 

After the hike to Pico da Vara they were no good anymore. 

I made a joke that they’ll end up on São Miguel tourist’s museum, 

because they are so big :D (46)

 

Hommikune start oli just päiksetõusu ajal 

 |

Our morning start was at sunrise

Ookean on nii suur, et kaob tunnetus, kui väike võiks olla paat seal peal 

 |

The vastness of the Atlantic

Oodates kojulendu

 |

Waiting for our home flight

SUMMA

We were only on São Miguel, the biggest island of Azores – it is 3x smaller than Saaremaa (our biggest island), but inhabitants are total 140 000 (Saaremaa’s population is approx. 31 000). 

It is so perfect when you have the chance to be thorough with your traveling – 8 full days on the same island and still!, the more you do and discover the more you feel you only see the tip of an iceberg. 

Azores are so small that looking at the Globus you don’t see them (: but being there the Sao Miguel has lots of space and almost vastness – sometimes the horizon is not to be seen and you don’t tell where ocean and heaven meet.

The length is approx. 63 km, but driving from one end to the other end may take hours. 

All these plants that we here can buy and are on our window sill are there natural and big – crassulas, aloes, clematis, ivy and lots of others the name I don’t know. They have no limits, they just blossom. 

I was surprised to see the clematis so big and beautiful, I always remember it as my childhood friends moms home garden plant and they all cared for it very much and they could discuss over it a long time. There, on Sao Miguel it was wild and first time I saw it can be very beautiful.

It is 4:15 a.m. and time to go to the airport. Our first flight was already late, so we waited. And with us there were four house sparrows (: 

Our journey home took the whole day because we had so many hours to kill in Frankfurt. At the check-in in Ponta Delgada they said that our luggage is not going straight to Tallinn, we must do another check-in in Frankfurt?! I didn’t like the sound of that. I had terrible memories from last time. 

The luggage check-in is all made with computers now although there are a special person who take you through the whole process. So why the computer?

There was this Japanese gentleman who helped with our luggage and he made a very Estonian joke when he said to the leaving luggage “See you in Tallinn!... hopefully”, and laughed. 

After lunch and loaded with carbs we were ready to let our bodies scan again. It is different every time. But always, always I must take apart my camera bag. There was a young man helping me and he was very careful and he asked, oh wow, what’s this. “This is my Rolleiflex”, I said. “It is working?” His eyes were sparkling, “Yes, it does, I do analog black and white with it”. “Oh, wow… “ My bag went very quickly trough the scan. Myself also, only 20 sec and all were very helpful, a woman was checking my legs and said “Oh, such interesting shoes you have”. (I always travel with my old Camper shoes.) 

When I was packing my gear again, the older security man watched very gently my Rolleiflex and said “Analog ist analog”. 

This is how the security in airports should be ALWAYS.  Again – the balance, one time not so good, other time good. I’m afraid of the next time already! 

We had 7 times at the airports, 5 different flights and 3 check-ins.

Your travel mates can come as a surprise for you because you only get to know them during. We were very lucky – our companions were perfect. Thank you!

I also thank them for making me believe in risotto which I’ve made several times now. I sill haven’t got an overdose :D 

The chapter is called Summa, but theres is a bit more to come, see you next Wednesday!