Head uut aastat - tulgu see parem!

Jälle saab soovida, öelda, mõelda head uut aastat. Mõelgem siis. 
Tulgu see parem mitmeski mõttes. 

Olen omale traditsiooniks muutnud aastavahetusel pilti teha Toompea taustaga, kui mul see võimalik on. Nii ka sel korral. 

Eile õhtul 23:30 kaamerat valmis seades olin põnevil, sest lubati laseritega vaatemängu, mis pidi olema nähtav kilomeetrite kaugusele ning olin ka ootusärevuses, et kas on siis sel korral veidi vaiksem ja/või vähemalt lühemalt seda lärmi. 

Kahjuks pean ütlema, et ma olen pettunud. Suunasin oma kaamera Toompea suunas ja kui kell sai 00:00 jõudsin teha vaid ühe "tühja" pildi. Edasi oli vaid kõvulukustav raketirägastik. 15 minutit pausideta. Ootasin tagasihoidlikumat lähenemist rakendidusele, kuid oli hoopis vastupidine seis. Eks see tekitab segaseid tundeid, arvestades kõikvõimalikke hetkel valitsevaid nüansse meil ja mujal.
Laseritest polnud "haisugi". 

Toompeal lasti suurem osa valgustust sootuks ära mingil hetkel, aga ükskõik, mis suunas ma vaatasin, käis selline raketisadu, mida pole tükil ajal olnud. Lisaks tavalistele rakettidele käis aeg-ajalt jõhkraid kõmakaid, nii et aknad veidi värisesid. 

Ja siin see on, raketipidu 2022. 

Head uut. 

Kassikalender 2023

Kuidas teha kassikalendrit? Eks ikka nii, et võtad fotoka, näed kassi ja klõps! Ja nii 12 korda, kalender naksti purgis. Lisaks kaanepilt. 

See on kolmas kassikalender, mille ma kassikohvik Nurri kassidega olen teinud.

Hommikul kohale jõudes on kassid õudselt põnevil. Nüüd saab värki, süüa, paisid, mängida, tähelepanu. Ja jäävad väga ootusärevalt kogu kollektiiviga köögi ukse taha ootama, sabad erutusest võnkumas. 

Kohvikuperenaine Helen oli juba seal ning kui olime valinud sobiva koha, meisterdanud tausta ning selle ootele jätnud, läksime kööki aedvilju sorteerima. Varsti oli kuulda õudne kolin, natuke urinat ja siis üks heli, selline veider pladin, mis tekib mitme pehme käpapaari lidumisest kivipõrandal. Kassid olid meie tausta tervenisti uppi ajanud ja pidime kõike hakkama otsast peale tegema.

Koos perenaise Heleniga oleme ühte meelt, et kassid peavad tulema ise modelliks – ehk lähtume vabatahtlikkuse printsiibist, kasutades õige pisut ära ka nende loomulikku uudishimu.

Kuid ei saa salata, et me vahel ka aitame kassi sinna, kus võiks leida aset fotosessioon ning lihtsalt selleks, et nad ei pelgaks. Mõni kass on arglikum, mõni julgem, on ju kohvikukassid enamasti varjupaigast ja mõnelgi on minevikus haavu, mida aeg pole veel terveks teinud. Proovime julgustada neid aremaid, et ka nemad saaksid pildile, muidu on kalendris ainult see üks tšempion, kes tahab igal pool olla, kuid meie eesmärk on jäädvustada kalendris siiski kõiki (enamus) kasse. Tuleb olla väga kannatlik.

Kui eelmisel aastal oli kalendritegu nii, et tekitasime siia ja sinna erinevaid taustu ning olukordi, mina pidin vaid nobejalgselt jooksma, siis sel aastal otsustasin olla pigem ühe koha peal ja oodata, millal kass ise tuleb. Ja ta tuli.

Ja läks.

Ja siis jälle läks.

Või hüppas üle.

Tegelikult saaks varsti teha lahkuvate kasside erikalendri ja tegemise momentidest saaks mitu aastat ette ka kalendrit teha.

Ja ometi on neid lahkuvaid, hüppavaid, „tahan ise kõikide piltide peal olla!“ kasse nii mõnus pildistada. Väga huvitav on sessioonide ajal jälgida kasside arusaamist meie tegevusest ja soovidest. Näha, kuidas nende aju töötab - alati on keegi, kel juba esimese päeva lõpuks on selge, et ahaa, ma pean seal olema, tulen, pole probleemi! Ja kui järgmisel korral alustame, on tal see meeles, see on juba tuttav tegevus. Kassid on nutikad ja õpivõimelised!

Aeg läheb selle tööga ka väga ruttu ja kui märkame, et kassid hakkavad väsima, selgub, et 4 tundi on läinud!

Kalendrit saab osta kas kohvikust koha pealt või tellida nende e-poest.

Marjavaras 

Kas lähed sinna?
Hästi, lähen! 

Miks mina pean november olema?

Mina olin eelmisel aastal november!

Musta kassi saba punase kassi taga

Kas te maitserohelisega juba tegite?

 

TMKK - jää hüvasti kollane koolimaja!

 – vaid mõned nopped mälestustest –

Osad kommentaarid on ka piltide juures.

 

Väga kaua on möödunud sellest päevast, mil viimati A-majas ringi liikusin ning nüüd seal uuesti olles tundsin, et see on tulvil kohati kummituslikke mälestusi.

Ma mäletan, et ma tassisin kodust kaasa lisaks kehalise riietele ja viiulile ja õuntele ja nootidele kaks paari uiske, et mu pinginaaber saaks ka uisutada [loe]: pikal vahetunnil jäätunud mäest alla lasta. 

Ma mäletan, kuidas me proovisime teha kooli alale tiiru peale mööda betoonaeda ja kui tuli koht, kust betoon oli ära murenenud, sai nuputada, kas jõuab mööda raudtrosse teisele poole või ei. 

Proovisime ka müüri pealt vihmavarjuga alla hüpata, kas võtab tuule alla või ei.

Minu aeg jäi perioodi, mil tegutses natuke kooli raadio ja ilmus ajaleht Kõva Sõna; kui toimus koolireform ja kolmas klass jäi vahele; kui rublad muutusid kroonideks.

Pühapäeval – 19.juunil 2022 toimunud ärasaatmispidu oli väga äge. Suurim tänu korraldajatele ja ka osalejatele, oli palju rõõmsaid kohtumisi!

 Eriti rõõmsaks tegi mind kohtumine oma klaveriõpetajaga! 😊

 

Kiikasin meie põhikooli klassi, (eesti keele klass) see oli kohe direktori kabineti kõrval.
Nüüd on klaver on teise seina ääres, minu ajal oli see just seal direktori kabineti seina vastas
ja kui poisid liiga kõvasti Gunnar Grapsi või McGyverit mängisid, tuli jälle direktorile vastust anda.

 

Meie päris esimene klass. Meil oli väga range ja imeilusa käekirjaga
klassijuhataja. Sellesama imeilusa käekirjaga kirjutas ta mulle päevikusse
ühtelugu märkuseid.

Trepikäsipuude kultuurikiht on paks ning lihvitud aastakümneid püksitagumike poolt

VÕIMLA – seal juhtus kord üks humoorikas seik, kuidas E kahepoolsed uksed kõige piitadega tükkis eest lõi :D
Suuremad poisid olid meid väljastpoolt luku taha pannud ja ei aidanud ükski palumine ega ähvardamine.
Seepeale E hõikas, et mind te kinni ei hoia!, ja pani põmaki!, ja uksed läinudki eest :D

 

 

Garderoobi geto on peaaegu samasugune :)

B-MAJA koridorid on kuulnud ja näinud igasuguseid emotsioone.
Rõõm on näha, et ka armastus pole sealt mööda hiilinud, kuigi II korruse saal paneb nii mõnegi veel kananahastama.
Sellegipoolest tundub, et majas on säilinud vastakad tunded.

 

Legendaarsesse koridori kahjuks ei saanud, aga see tee viis sööklasse ja seal juhtus küll igasuguseid asju … :D

 

 

Järgnevad 3 pilti tegi Ele

 
Kuna ma pildistasin natuke ka filmile, siis mingi aja pärast ehk tuleb veel veidi pilte.

 

 

Loe ja lase teistel lugeda

 

Kuidas alustada? Kust alustada? Aeg liigub kahel tasandil korraga – kas olen sattunud teisele poole seda peegelsiledat veelompi? Teate küll, kui tänaval kõndida ja täiesti siledal maal ilma ühegi väreluseta veeloiku kohata, siis mööda seda serva kõndides võib näha maailma, mis on teisel pool. Seal on näiliselt kõik samamoodi, aga üldse mitte.

Arvasin pikalt, et olen kogemata sinna kukkunud ja kusagil läheb minu „päris“ elu edasi. Nüüdseks olen muidugi harjunud oma uue „päris“ eluga. Ent aeg on endiselt veidras vormis. Iga päev on uus päev, on ühtlaselt kiire ja aeglane.

Kas raamatu lutsutamine on sama kasulik kui selle lugemine? Kõik söögiks – meie pere noorima liikme loosung kõlab selgelt ja valjult. Mämm-mämm aga tehakse ainult siis, kui on köök ja söök. Kõik muu on lihtsalt maitsmismeele treenimiseks ning hammaste teritamiseks.  

Tuleb tunnistada, et juba õnnestub mul endal ka päriselt raamatut lugeda. Periooditi. Ja mahutada uude pärisellu oma eelmise elu nüansse. Isiklik ruum on õnneks siiski veniv mingis suunas. 

Kui öeldakse, et laps tuleb kaasata oma tegemistesse ja temposse, siis täpselt nii ongi – ta liigub meie rütmis. Kaasamise osas on ta kohal seal, kus kaasamisest ka temale midagi pakkuda on.

Teineteise ääremaad, umbes seal Kuiperi vöö kandis, on meil korduvalt läbi käidud, vahel tuleb veel ette üksikuid rännakuid sinna, et vaadata, kas piiripostid vajavad hooldust, kuid ei, need on hooldatud. Niiviisi, teineteist lugedes ja orgaaniliselt liikudes suudame me teha end isekeskis täiesti arusaadavaks. 

Kui nüüd Kuiperi vöö ja piiripostide peale mõelda, siis kindlasti tuleb ka see aeg, mil piirid lükatakse kaugemale, lausa Oorti pilve. Aga praegu püsivad nad veel paigal ja iga õnnestunud päev ning üle 5 unetunniga öö on hea. 

Lõpetuseks tsitaat minu hetkel pooleliolevast raamatust:

""Ega me hiired ei ole. Me oleme inimesed," vastas kingsepp.
Inimene olla tähendab midagi erilist, mõtlesin mina, aga mida täpsemalt, seda ma ei teadnud."

Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast", LR 2021|29-30

Vabatahtlik orjapõlvlane

Kummalisel kombel on mul siiamaani tunne, et võin ise olla enda emotsionaalse olukorra kontroll, kas luban (rohkem) stressi minemist või ei. Jaa, need hood, mil olen kurb, väsinud, läbipõrunud, halb, juhe koos, käivad ikka peal. Aga need ei jää õnneks püsima.

Kui haiglas põrgu kõik seitse ringi olid läbi tehtud, tuli automaatselt mõte, et oh, varsti ehk saab koju puhkama, aga siis äkki märkasin enda kõrval veel üht väikest puntrapampu ja minu teadvusse jõudis arusaamine, et see „projekt“, mille pärast haiglasse ma ülepea sattusin, tuleb ju minuga kaasa. Nii jäigi puhkamine eelmisse ellu.

Ei saa võtta aega maha, et kogetud endast „läbi lasta“ ja „seedida“ (vaimselt!), nagu mõnd head kontserdi- või teatrielamust. Kohe tuleb hakata pihta kõigega ja leida endas see julgus seda kõike teha ka. Samal ajal pakkudes konstantselt turvatunnet väikesele roosale voldikule ning leida seda ka endale. Taustal kodu ja kodutööd. Iga päev on uued väljakutsed.

Minu meelest ei ole kõik naised kohe emaks sündinud ja kontakti loomine võtab natuke aega. Võibolla on see minu kui väga aeglase inimese eripära, kuid julgen öelda, et vaimne ja emotsionaalne kontakt ei tekkinud kohe. See sündis koos lapsega ning on kasvanud koos temaga, iga päev, iga öö, iga tund.

Küll aga töötavad instinktid ja need on tugevad. Tõesti tunnen end vahel emalõvina :D
Ka on huvitav, et oma last tuleb usaldada – kui ta vajab midagi, annab ta sellest märku. Ükski äpp ei suuda seda asendada. See pole alati lihtne, aga ma õpin.

Vaid mõned püsivad märksõnad minu uues elus ja isiklikus plaanis on magamatus, väsimus, unisus. Mu igahommikune lugemisharjumus on kolm kuud olnud kalevi all, tähed lihtsalt tantsivad silme ees ja moodustavad mingeid lugematuid kordumatuid mustreid. Liigun tahtejõuga ja sentimeeterhaaval ning tähtedest kokku saanud sõnad kuuletuvad juba korralikult lauseks. Köidikud eelmise eluga muunduvad nagu kevadel karva ajav hobune, aga ainult selleks, et kasvaks asemele uus ja teistsugune.

Põhimõtteliselt olen ma ori ja seda vabatahtlikult. Minu diktaator on paksude põskede ja siniste silmadega väike voldiline aarjalane, kes sillutab sõbralikke teid pööbli ja Kerberoste vahel ning sulatab südameid. 

 

 

Õnnelikkuse saadik

 

Kui oled juba üksjagu ilmas elanud, korjanud igasuguseid kogemusi ja teadmisi ning egoism valitseb enda kitsas ja viimse detailini viimistletud isiklikus ruumis, siis on väga raske sinna mahutada – tingimusteta!! – kedagi, kes on veel suurem egoist. See võtab veidi aega. Tasapisi, kuid kindlalt ja visalt on see siiski saanud teoks ja ei oskagi enam mõelda oma elu ilma temata.

„Keeruliseks ära sina ise oma elu ela“, ütles peremees ühes Eesti filmis. Niimoodi ütleb mulle ka mu laps, kuigi ta ei oska veel artikuleeritult rääkida.

Minu senised kogemused, teadmised ja diagnoosid olid mulle selgeks teinud, et minul see pereloomise lugu kahjuks teoks ei saa saada. Võib ju proovida, aga ilmselt mitte. Seljatasin oma hirme ja tegelesin endaga. Ja kandsin märkmiku vahel üht paberilipakat nende mõne ilusa nimega, mida oleksin ehk oma lapsele (lastele) soovinud panna.

Aga kevadine koroona ajastu suurpuhastus kodus viis selleni, et see paberilipakas rändas lõkkesse.

Ja siis – nagu põrgatades sädemeina kosmosesse lennanuna tagasi – juhtus ime. Uus elu oli minu sees saanud alguse.  

Kõik need erinevad hirmud ja teadmatus, rõõm ja ebakindlus ning mis kõik veel said kokku nagu tohutu maelström ning mul oli tunne, et ma ei mahu endasse. Eriti vaimselt. Et mind on äkki mitu ja see oli väga raske.

Aga ta jäi – upstükk kõige positiivsemas võtmes – ning kasvas, hakkas kõhus siputama ja valis endale ise oma sünnikuupäeva. Ta oli end elule võidelnud juba rakust alates.  

Ja siis äkki oligi ta siin – päriselt olemas ja me kohtusime. Ja nüüd juba peaaegu kaks kuud on ta olnud siin ja mu elu tegi väga lühikese ajaga väga järsu pöörde. Kusagil kaugel on mu eelmine elu, mida ma pole kindlasti ära visanud, vaid hoian tasasel tulel kuni on saabunud balanss ja minu isiklik ruum on saanud uuenduskuuri.

Haiglas öeldi, et küll laps teid õpetab. Ma jäin mõtlema selle hoo pealt visatud mõtte üle. Mida ta siis mulle – meile õpetab? Ja neid asju sai koguni palju.

Alates näiteks põie pidamisest. Kannatlikkus. Rahulikkus. Hirmude taltsutamine. Kehakeel. Tema lihtsate, ent suurte soovide ära arvamine erineva tugevusega detsibellide alusel – näljakisa?, gaasid?, tahab sülle?, kaka püksis?, igav?, ei oska hästi magama jääda? Keskendumine, kohalolemine ja arusaamise meeldetuletus, et mõnikord on lihtsate soovide täitmine üsna raske.

Kui õnnestub see, et kõik soovid saavad rahuldatud, on muru roheline ja päike paistab ning esimest korda elus tekib minu rakkudes mingi uutmoodi tunne. Emaarmastus. See on midagi, mida ma ise (eriti) tundnud pole ning ka seda õpetab mu laps mulle. Kuidas olla ema – seda ilmselt kõik peavad õppima, kuid emaarmastus on midagi muud. Armastus tuleb seestpoolt, oskused väljastpoolt.

Nii me liigume, üks päev korraga, vahel isegi üks tund. Iga päev on uus päev, nagu üks sõber mulle ütles, kui lapseuudist kuulis. Vaid üks kindel päevaplaan on alati paigas ja see on tema. Kõik muu on ilma garantiita muu.

Mis veel saab päeva paremaks muuta kui varahommikul silma vaatav väike inimene – see rõõm, lai naeratus ning õrnusest pakatav lõuavärin, kui ta saab aru, et see oled sina, et sa oled seal, tema lähedal ja tema jaoks olemas.

PS – vb mõnes järgmises postituses tuleb juttu teistestki nüanssidest, mis ühe vastsündinud imega kaasas käib.